Intervjuu

Uuring: mehed tõusevad karjääriredelil tänu juhuste kokkulangemisele

AIRA TAMMEMÄE

11. aprill 2017, 09:24
Tallina Ülikooli teadur Kadri Aavik

Tallina Ülikooli teadur Kadri Aavik uuris oma doktoritöös, kuidas privilegeeritud meesjuhid ja vene rahvusest naised oma karjääri kirjeldavad. Pikemalt räägib ta sellest Psühholoogiakonverentsil "Motivatsioon ja äri".

Tallina Ülikooli teaduri Kadri Aaviku doktoritöö fookuses on spetsiifiline grupp mehi - eestlastest meesjuhid, kes töötavad nii avalikus kui erasektoris. Tegemist on privilegeeritud meestega, nii soo ja rahvuse kategooriate teljel paiknemise kui ka ametipositsiooni osas. Teine osa tema tööst keskendub kõrgharidusega ning eesti keelt valdavatele venekeelsetele naistele, kes olid intervjueerimise ajal töötud või töötasid lihttöödel. Kui suured on erinevused nende kahe äärmusliku grupi töönarratiivides, sellest räägib Kadri pikemalt konverentsil "Motivatsioon ja äri". Uurisime enne konverentsi, kuidas privilegeeritud meesjuhid ja vene rahvusest naised ise oma karjääri kirjeldavad.

Millest ajendatult mehed oma tööalast karjääri planeerivad? Mis neid eelkõige motiveerib?

Intervjuudest meesjuhtidega ilmnes, et karjääride teadlikku planeerimisest enda puhul ei rõhutatudki, vaid oma tööalast teekonda ja edu esitati pigem kui mitmete juhuste kokkulangemist või lihtsalt spontaanselt karjääriredelil ülespoole liikumist. Teisalt kirjeldati oma tööalast liikumist juhi kohale ka kui loogilist jätku senisele karjäärile. Huvitaval kombel toodi juhtivatele kohtadele jõudmise puhul esile teiste inimeste (näiteks ülemuste) initsiatiivi, pannes vähem rõhku enda eesmärgipärasele tegutsemisele tööalase edu saavutamisel. Juhiks tõusmisest rääkimisel kasutati tüüpiliselt umbisikulist tegumoodi: “mulle pakuti seda töökohta”, “mind edutati”, “minu kandidatuur esitati”.

Kirjeldusi karjääriredelil tõusmisest iseloomustas selle protsessi täpsemate asjaolude varjatuks ning ebamääraseks jätmine. See on iseenesest kõnekas tulemus, mis tähendab, et privilegeerituse tekkimise ja alalhoidmise mehhanisme tööturu kontekstis on raske tuvastada ning ka vaidlustada.

Sotsiaalsete võrgustike ehk lihtsustatult öeldes tutvuste roll juhtivatele kohtadele jõudmisel oli meesjuhtide puhul väga oluline. Selle illustreerimiseks sobib hästi ühe intervjueeritava kommentaar, et “olulisemad otsused tehakse saunas”. Siin on viide töö- ja töövälise aja ja ruumi piiride hägustumisele ning ka soopõhistele võrgustikele. Samas aga pidasid eestlastest meesjuhid sotsiaalsete sidemete rolli tööalase edukuse saavutamisel ja säilitamisel iseenesestmõistetavaks ning alahindasid seda.

Kuivõrd erinevad meeste ja naiste valikud?

Minu doktoritöö teine pool keskendus kõrgharidusega ning eesti keelt valdavatele venekeelsetele naistele, kes olid intervjueerimise ajal töötud või töötasid lihttöödel.

Nende naiste valikuid tuleks näha teatud struktuursete piirangute raames, milleks on näiteks Eesti tööturul kehtivad ranged keelenõuded ning erinevad mitteametlikud normid ja ootused, mis ka intervjuudes peegeldusid. 

Vaatamata oma tegelikule heale eesti keele oskusele, tajusid uurimuses osalejad enda keeleoskust ebapiisavana, isegi selliste töökohtade jaoks, kus pole kõrgtasemel keeleoskust tarvis ning samuti häbenesid nad oma aktsenti. 

Nad leidsid, et neil on venekeelsete inimestena keeruline pääseda (privilegeeritud) eestlaste sotsiaalsetesse võrgustikesse ning eestikeelsetesse töökollektiividesse. Selline tajutud kõrvalejäetus sotsiaalsetest võrgustikest tekitab tunde, et nende endi initsiatiiv ja pingutused ei pruugi olla piisavad, et oma tööturupositsiooni parandada, mis võib omakorda kaasa tuua jõuetustatuse tunde. Näiteks on selliselt ebakindlalt positsioonilt keeruline kandideerida hästi tasustatud prestiiþssetele töökohtadele, mida võidakse tajuda enese võimetele mittekohastena.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: