Juhtimine

Kuidas ülikoolide abiga karmis konkurentsis püsida?

SIGNE SILLASOO, KAASAUTOR

25. aprill 2017, 10:50
Ettevõtja ja innovatsioonijuhtimise ekspert Indrek Tammeaid

Kulukonkurentsil (cost-competition) ehk madalamal hinnal põhinev ärimudel on ettevõtja ja innovatsioonijuhtimise eksperdi Indrek Tammeaidi hinnangul tasapisi oma tee lõpusirgele jõudmas, mistõttu peavad ettevõtted konkurentsis püsimiseks pakkuma nutikamaid lahendusi ja paremaid tooteid, mille juures saavad neile abiks olla ülikoolid.

“Ülikoolide ja ettevõtete koostöö on väga paljuski ühiskonna jätkukestva konkurentsivõime aluseks,” sõnas Tammeaid. Ülikoolid võivad ettevõtjatele kasulikeks abilisteks olla, kellega koostöös oma tooteid ja teenuseid arendada, konkurentsivõimet tõsta ning strateegilisi kitsaskohti ja probleeme nii firma kui ka laiema üldsuse jaoks lahendada. Samavõrra on ühisest koostööst võita ka teadusasutustel endil. “Ülikooli jaoks on nii oma vajalikkuse kinnituseks kui mainekujunduseks vajalik tõdemus, et nii teadmised kui lõpetajad arendavad majandust,” lausus Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura.

Konnatiigist laia maailma

Puura sõnul jagunevad koostöövõimalused ettevõtete ja teadusasutuste vahel peamiselt kahte suuremasse gruppi. Esimene grupp on seotud ettevõtete soovidele vastavate arendusprojektide, teadus- ja arendustulemuste ülekande, konsultatsioonide ja analüüsiteenustega. “Teine hõlmab ettevõtte jaoks uusi töötajaid, praktikante, koolituskursusi,” selgitas Puura. 

Tammeaidi hinnangul on koostöö ülikoolidega ettevõtete jaoks järjest globaalsemaks muutuvas konkurentsis ka suurepäraseks kontaktide loomise kohaks. Ehk lisaks konkreetsele uurimisprojektile keskendumisele võib koostööprotsess viia ettevõtja kokku ka kohalike oluliste võtmeisikutega. “Võtame näiteks väiksema või keskmise suurusega Eesti ettevõtte, kes tegeleb mingi keeruka tehnoloogiaga ja tahab leida koostöölahendusi auto- või lennutööstusega. Koostöö ülikooliga võib viia hulga lähemale lennutööstuse otsustajate ja gigantideni kui klassikalised eksporditoetusprogrammid,” täpsustas ta. 

Ära tasuks unustada Tammeaidi sõnul mõtteviis, et juhul kui sa olen Lõuna-Eestist pärit, siis sinu partner peab olema Tartu Ülikool või Tallinnas tegutsedes Tallinna Tehnikaülikool. “Tegelikult võib olla sinu õige partner hoopis Taanis, Suurbritannias või Singapuris,” rõhutas Tammeaid.

Koostöö – pidev ja muutuv protsess

Teadus- ja arendustegevuse alane koostöö võib Puura sõnul välja näha väga erinev. “Meil on olnud juhtumeid, kus ettevõte loodab, et juriidiliselt korrektselt vormistatud leping viib headele tulemustele. Kui projekti lõppedes on laual aruanne, mis ütleb, et eesmärgid on täidetud ja kahjuks ei saa veel midagi konkreetset öelda, siis on tegemist olnud hea kogemusega, kuid tegelikult on mõlemad osapooled kaotanud – ettevõte oma raha ning ülikool teadlaste aja,” selgitas ta. Tark ettevõte jagab tema sõnul teadus- ja arendustöö vahetulemusteks ja etappideks, jälgib hoolikalt ja pidevalt arenguid ning vajadusel muudab koos teadusasutusega koostööstsenaariumit või hoopis katkestab selle ningproovib midagi muud.

“Parim koostöö on nagu iga teine hea suhe – usaldav ja teise poole soovide ja eesmärkidega arvestav. Olen ise teinud töid ettevõtetele, kust mulle helistatakse ja tähtajaks öeldakse ‘eile’. Teen töö ära nii ruttu kui võimalik ning lepingu sõlmime siis, kui töö on praktiliselt poole peal või lõpetamisel. Selline usaldus tekib aastatega, aastakümnetega. Seetõttu peaksid sisulise koostöö partnerid üksteist ülihästi tundma õppima. Koostööst saab asja eriti siis, kui kõik klapib. Jäik lepinguline koostöö võib ka tuua tulemusi, kuid ka läbikukkumised on väga sagedased,” sõnas Puura.

Üks on aga kindel, ülikoolid ei saa ega peagi kunagi olema ettevõtetele ärilahendusi tootvaks allhankijaks, toonitas Tammeaid. “Ülikoolid saavad anda väga paljud sisendeid ja lahendusi, saavad mõningates olukordades pakkuda välja teatud tehnoloogiaid, aga oodata, et ülikool tegeleks tootearendusega, see ei ole mõistlik,” lausus Tammeaid, kes on mõnikord sellise suhtumisega kokku puutunud.

Üks Tartu Ülikooli suurimaid edulugusid teadusasutuse ja ettevõtte koostööst on Puura sõnul toimunud professor Alvo Aabloo juhtimisel. “See on rõivaroboti abil riiete veebimüügi arendamine (https://fits.me), mis hetkeks on jõudnud Jaapani kontserni Rakuten valdusse. Sellel juba väga pikaajalisel koostööl on täpselt need tunnused, mida kirjeldasin. Koostöö on olnud sisuliselt vastastikune, plaane täiendatakse ja muudetakse pidevalt, ettevõte tunneb kogu aeg huvi arengute vastu ja teadlased saavad väga hästi aru, mida ettevõttel vaja on. Ka see projektide jada on olnud pidevat läbikukkumisohus nagu iga teine. Vaid vastastikune usk ja pühendumus on tulemustele viinud,” mainis Puura.

Areng ei tohiks topata raha taga

Kõige selles juures tekib ettevõtjal õigustatud küsimus, mis see kõik maksab. Indrek Tammeaidi sõnul ei maksa esimese kontakti loomine või ülikooli võimalustest arusaamine üldjuhul midagi. “Kui rääkida inimestega, kellel ei ole selles vallas kogemust, siis on tihti ettekujutus, et see on midagi väga meeletut. Eriti, kui sa tuled välja mõne rahvusvahelise ülikooli nimega. Siis kohtab suhtumist, et meie sinna ei pääse, summad on nii suured. See tegelikult ei pea paika,” lausus ta. 

“Olen nii MIT (Massachusetts Institute of Technology - toim.) kui UC Berkeley’ga isiklikult ettevõtjana koostööd teinud ja summad jäävad kümnetesse tuhandetesse,” tõi Tammeaid näite suurusjärkudest. Ehk see on jõukohane nii keskmise suurusega kui ka väikeettevõtetele. Lisaks on loodud palju rahvusvahelisi meetmeid ettevõtete ja ülikoolide koostöö finantseerimiseks. “Ma ei ütle, et seda alati tasub teha, aga seda tasub kaaluda,” sõnas Tammeaid. Ühistegevuste kulud peavad olema kindlasti kaetud, kuid rohkem kui raha, on oluline ja toob tulemusi ikkagi koostöö sisu. “Olen näinud miljoniprojekte, mis lõpevad tulemusteta, ja mõne tuhande euroseid konsultatsioone, mille abil ettevõte saavutab väga olulisi tulemusi,” tõdes Puura. 

Puura sõnul ootavad ettevõtjad sageli rahaliste aspektide üle arutledes, et ülikool esitaks oma pakkumise. “Sagedane on, et ettevõtte võimalused ja ülikooli pakkumine erinevad ükseisest vähemalt suurusjärgu võrra,” mainis ta. “Siin on tähtis aru saada, et teadus- ja arendustöö on loominguline tegevus, mille tulemuste kindlus on saavutatav kindla töö mahuga. Näiteks, kui annan tulemused 90% kindlusega, siis kulub selleks 10 000 eurot, kui aga 99% kindlusega, siis juba 100 000 eurot. Loomulikult teeb ülikool pakkumise, mis on suunatud kindlamatele tulemustele. Kui aga ettevõtet rahuldab ka väiksem kindluse aste, siis on oluline, et läbirääkimised ei takerduks esimeste pakkumiste erinevusse,” soovitas Puura. Teiseks sõltub töö maksumus ka sellest, kas teadlastel on juba piisavad eelteadmised või tuleb hakata kompetentsi üles ehitama. Viimasel juhul on mõistlikum ehk partnerülikoolide poole pöörduda, kel vastavad teadmised ja oskused juba olemas on.

ÜKS KÜSIMUS
Kuidas leida tuhandete maailma ülikoolide seast endale õige partner?

Indrek Tammeaid, ettevõtja ja innovatsioonijuhtimise ekspert 

Maailma mastaabis on meil on kahte tüüpi ülikoole. On need ülikoolid, mis on sisuliselt ainult haridusasutused. Nad annavad esimese astme haridust, aga neil väga palju teadustegevust ei toimu. Tavaliselt nendel ei ole ka siis eraldi üksust või nagu öeldakse kliendihalduspunkti ettevõtjate jaoks. Kui me räägime teadustegevusest või n-ö teadusintensiivsetest ülikoolidest, siis praktiliselt kõigil nendel on kas ettevõtjate jaoks koostööpartner või siis selleks loodud erinevad asutused.

Väga selge ja mõõdetava ärilise lisaväärtuse loomiseks on oluline, et sa saad sellest maastikust ja turust aru. Saad aru, kes võivad minu partnerid olla. Üldjuhul on ülikoolidel teatud n-ö klienditeeninduspunktid. Kuidas neid kutsutakse, mida nende käest saab ja mis on ka nende erinevused, see on selline väike kodutöö, mis on vältimatu enne ära teha. Täpselt samamoodi nagu näiteks on vaja kodutöö ära teha restoranisäris seoses sellega, mis on seotud tervisekaitsega.

KOMMENTAAR
Ainult aruandest alati ei piisa 

Erik Puura, Tartu Ülikooli arendusprorektor 

Kirjeldades läbikukkumisi meeldib mulle enim legend kerakujulisest lehmast. Nimelt otsustasid farmerid tellida piimaanni suurendamiseks töö teadlastelt. Olen ise keemiatehnika doktorikraadiga ning tavapärane praktika on anda modelleeritavale objektile kõige lähedasem kuju, mida on võimalik hästi modelleerida ja tekkiv viga pole suur. Nii juhtus ka selle tellimusega. Kui farmerid aruande avasid, siis nad lugesid sealt: “Oletame, et teie lehm on kerakujuline ja paikneb vaakumis.” Nad lõpetasid edasilugemise. Teadlased ei ole sageli oma tulemuste parimad kommunikaatorid. Just seepärast ei piisa aruandest, vajalik on aru saada, mida teadlane ettevõtte vajaduste kontekstis reaalselt välja on mõelnud.

18.-19. mail toimuval Pärnu Juhtimiskonverentsil on pühendatud terve sessioon koostööle teadusasutustega. Räägime sellest, millised koostöövõimalused on olemas, kuidas saada koostööst suurimat kasu, jagame edulugusid jne. Vaata lähemalt ja registreeri SIIN

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: