Konverents

Rollist välja­astumine vajab harjutamist

MERIT PÄRNPUU

04. oktoober 2017, 14:08
Loore Martma

Meil on elus täita palju rolle, näiteks vanema, abikaasa, ülemuse või alluvana. Töörolli kaotame end vahel päris ära, sest meil on soov ametiredelil aina tõusta. Tegelikult kukume sealt õhulossist varem või hiljem kolksti alla.

Vabakutseline lavastaja ja näitleja Loore Martma rääkis avameelselt, missuguste tagajärgedega riskib see, kes otsib ainiti uusi viise, kuidas oma töörolli ideaalselt kehastada, astumata sellest rollist korrakski päeva jooksul välja. Ta meenutas oma esimest aastat Viljandi Kultuuriakadeemias, kus talle istutati pähe mõte, et näitlejana enne lavale astumist peab teadma vastust vähemalt kahele küsimusele: kes sa oled ja mida sa tahad.

“Need kaks küsimust on minuga olnud sellest ajast alates igal pool kaasas ja ma püüan seda endale igal võimalikul hetkel meelde tuletada,” täheldas Martma ja juhtis siis tähelepanu probleemile, mis on sama tähtis, kuid mida ei teadvustatud. “Me õppisime neli aastat, kuidas oma rolli sisse saada – kuid mul oli kogu aeg küsimus, kuidas ma pärast välja saan.”

Tema sõnul on see olnud talle sellest ajast saati olulisim sõlmpunkt, sest kõikide rollide – nii perekondlike kui ka tööalaste – puhul on igati kohane endalt küsida, kuidas ma ühest või teisest rollist välja astun. Kui me seda ei tee, siis põleme ühel või teisel kombel lihtsalt läbi.

Müüdid, mis vajavad murdmist

Nii läkski noor naine magistriõppesse kindla mõttega, et uurida näitlejate vaimset tervist. Töötanud muusikalise juhi, näitleja ja lavastajana Von Krahli teatris, nägi ta oma silmaga, et näitlejate tervislik käitumine ei ole kõige parem.

“See on üldteada tõde ega tule mingi üllatusena, et näitlejad joovad palju, nad on emotsionaalsed ja noorem generatsioon tarvitab drooge, mis ongi popp. Aga näitlejatele antakse neid asju paremini andeks,” rääkis Martma.

“Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Kas see tähendab, et kui minul ei ole väljakujunenud alkoholismi, siis ma ei ole oma eriala piisavalt tõsiselt võtnud,” jätkas ta kuraasikalt ja tõdes seejärel, et kui mõelda nende näitlejate peale, kes teevad kuus või seitse etendust nädalas ja nii 20 aastat järjest, siis sealt ei saagi midagi tervislikumat kui väljakujunenud alkoholism tulla.

Magistritöö tarvis intervjueeris praegu doktorantuuris tervisekäitumist uuriv Martma anonüümselt Eesti tuntud näitlejaid. “Ma nii tahtsin loota, et on ka positiivsed lood. Aga see ei olnud kahjuks nii. Kõige äärmuslikum juhtum oli üks tuntud näitleja, kes ütles, et ühe populaarse lavastuse etendumise ajal tahtis ta kaks kuud järjest ennast ära tappa.”

Elukogemus õpetab

Ka Martma enda kogemus läbipõlemiskunstnikuna juhtus magistriõpingute ajal, mil ta oli otsustanud vabakutseliseks hakata. “Meri oli põlvini, tööd oli hästi palju, sain viimaks koos töötada kõigi nende näitlejate, lavastajate ja teatritega, kellega olin alati unistanud koos töötada,” meenutas ta.

Kuid vähikäik ei lasknud ennast kaua oodata. “Kui tervislik on teha neli uut lavastust aastas, siis mina tegin kaheksa. Peale selle oli mul kaks seriaali käsil, õpingud ülikoolis ja sinna otsa veel igasugused muud esinemised,” jätkas ta.

Läinud lõpuks arstile ja ladunud oma sümptomid (söömishäired, magamishäired, keskendumisraskused, paanikahood, ärevushood) lauale, vaatas arst talle takseerivalt otsa ja ütles: “Palun väga, kui sa uurid läbipõlemist, siis vaata peeglisse!” Seejärel andis tohter talle valida, kas hakata võtma rohtusid, mille kuur kestab pool aastat kuni aasta, või minna teraapiasse.

Otsuse langetas ta teraapia kasuks, misjärel lülitas ta oma igapäevaelu lahutamatuks osaks meeleteadlikkuse ehk mindfulness’i praktikad. See aitab hästi vältida tööstressi ja depressiooni, sest need praktikad ongi loodud selleks, et end teatud ajaks kõigest välja lülitada. Martma tunneb suurt heameelt, et tema põlvkond on aina enam avatud igasugustele alternatiivsetele tegevustele, mis aitavad stressiga toime tulla. “Väga palju tehakse joogat, ka meditatsiooni ei peeta millekski veidraks, kasutatakse erinevaid hingamistehnikaid, tantsitakse ennast vabaks või käiakse loomingulistel koolitustel ja kursustel,” loetles ta.

Lõputöö kaitsmist meenutas ta aga kibedusega, sest seda ei võetud üldse hurraaga vastu. Sisimas oli ta ju ikka lootnud, et teda tänatakse, et ta sellel teemal räägib. “Hästi lihtne on öelda, et mul on kõik fine, aga võib-olla saab olla veel parem,” ärgitas ta publikut saalis enda jaoks rohkem isiklikku aega leidma.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: