Konverents

Töösuhted ei tohiks muutuda sõprade klubiks

MERIT PÄRNPUU

28. november 2017, 09:19
Tõnu Lehtsaar

Kui palju ennast kolleegidele tööl avada, sõltub sellest, mida pooled tunnustavad, kuid äärmusi tasub igal juhul vältida, leiab religiooni- ja suhtlemispsühholoog ning religiooniprofessor Tõnu Lehtsaar.

Pärast Lehtsaare haaravat ettekannet Juhtimislaboris “Kuidas olla tõhus juht?”, milles ta rääkis suhete kompleksidest tööl ning hooletult punutud suhtevõrku kukkumistest, hakkasid saalis olijad pommitama teda küsimustega, nagu “Miks eneseavamine ikkagi on oluline?”, “Kas juht peab ennast avama?”, “Mis on õige kauglähedus?”, “Kui kaugele peab juht minema töötaja hingehädaga tegelemisel?”. Täidab ju Lehtsaar Tartu ülikoolis peale professori koha veel nõustaja-kaplani ametit, kus ta on alates märtsist klattinud hulga keerulisi töösuhteid.
Lehtsaar on arvamusel, et õige kauglähedus (psühholoogia keeles eneseavamine) kujuneb organisatsioonis ise ja seda võib võtta ka kui elu näitemängu, mille töötajad loovad. Kuid kui ühte inimest on kõik kohad täis ja ta avab ennast liiga palju, samal ajal kui teised on lukus, siis see ei tööta, märkis Lehtsaar.
Õige kaugläheduse tunneb ära selle järgi, kas meeskond viib oma eesmärgid ellu. See tähendab, et õige kauglähedus peaks suurendama ettevõtte põhitegevuse tõhusust, sest kokku tullakse ikkagi selleks, et midagi toota, vahendada, müüa, avastada vms. Kui eneseavamine saab sõprade klubiks või vastupidi, koos käivad võõrad inimesed, siis see võib hakata pärssima põhitegevuse tõhusust, rääkis Lehtsaar, kes soovitab end kollektiivis avada tunde järgi.

 

Eneseavamise suurimad riskid on rollisegadus ja usalduse kuritarvitus 
Mis saab siis, kui kõhutunne veab alt ja heast töösuhtest kujuneb ajapikku sõprussuhe? Kui juhist saab pärast tööaega sinu hea vestluspartner, kellega õhtusöögilauas ka oma isiklikke asju arutada, siis võib juhtuda, et enam ei saagi aru, kas ta on sinu sõbranna, kolleeg või kust need piirid lähevad. 
“Kui muutuda kolleegidega liiga isiklikuks,” ütles Lehtsaar, “siis muutume seotuks ja jagatud info justkui kohustaks meid otsuste langetamisel.” Ta tõi järgmise näite: kui hea kolleeg avaldab teile kohvilauas isiklikku infot oma rahaasjade kohta ja järgmisel korral kohtute temaga projektirahade nõukogus, kus peab raha jagama, ja raha on kõige kurja juur, siis teie pilgud kohtuvad, aga te räägite hoopis teisest asjast. Teie teate tema olukorda ja seda, mida iga sendi kaotus talle tähendab, aga teie ülesanne on mõelda selgelt ja ratsionaalselt, mida on sellises olukorras raske teha.
Selliseid suhtelõkse tasub iga hinna eest vältida või vähemalt osata neid läbi näha. Ei tasu ise liiga isiklikuks minna ega ka teise usaldusele usaldusega vastata, sest ehkki eneseavamise vaikiv eeldus on, et sulle vastatakse samaga, ei kohusta see kedagi oma isiklikku elu avama. 
Lehtsaare sõnul on eneseavamisel oluline arvesse võtta ka suhteperspektiivi ja arvestada isiklikumat laadi info jagamisel sellega, mis saab sellest suhtest edasi, kui me näiteks töölt lahkume. “Kui räägime ülemusega isiklikel teemadel, siis peame arvestama sellega, et ülemus teab meie isiklikke asju,” ütles ta. “Eneseavamist ei saa muuta olematuks, sest kui olete ennast üks kord avanud ja ära rääkinud ja saanud kellegagi väga lähedaseks, siis ei saa hiljem öelda, et seda ei ole olnud.”
Teine asi, mis võib juhtuda, on usalduse kuritarvituse risk. Kui omavahel vahetatakse konfidentsiaalset infot majandus- ja personaliotsuste kohta, siis pole kunagi sajaprotsendilist garantiid, et üksteist ei reedeta, jätkas ta.
Kolmas risk on grupimõtlemine, mis tähendab, et väga lähedastes suhetes meeskonnad ja kollektiivid võivad olla otsustamises vähem efektiivsed meeskondadest, kes suhtlevad omavahel vaid tööteemadel. Samuti võivad otsustusprotsessid venima hakata juhul, kui isiklikku informatsiooni saab liiga palju, sest nii on otsuseid raskem vastu võtta. Ka tõhususe langus ja projektiivne juhtimine on riskid, lisas Lehtsaar.

Eneseavamise tasandid arenevad ja kujunevad aja jooksul
Lehtsaare sõnul piisavat inimesele ühest inimesest, kellele ta saab ennast üdini avada. See võib olla kas sõber, abikaasa või muudmoodi lähedane inimene, kuid probleem on selles, et paljudel seda ühte inimest ei ole ja see on üks tänapäeva üksinduse vorm, nimetas ta kurva tõsiasja. Temal endal on ülikoolis hoida 3400 hinge.Tema sõnul saab nii sõprade ja pereringis kui ka töökollektiivis rääkida viiest eneseavamise tasemest, mis ei ole täpselt mõõdetavad.
Esimene suhtlemistasand on üldviisakus ja klišeed, mis on tavaliselt ette antud (organisatsiooni) kultuuris. Näiteks näeb organisatsioonikultuur ette kindlad vormid, kuidas inimesed omavahel suhtlevad (nt tervitamine, viisakusavaldused). 
Teise suhtlemistasandi moodustavad faktid ja biograafiline informatsioon, kuhu kuuluvad haridus, inimese töökogemus ja suhtevõrgustik.Kolmas suhtlemistasand on sügavam tasand, mis hõlmab hoiakuid ja isiklikke ideid ja seisukohti, mis võivad puudutada poliitikat, hobisid, väärtushinnanguid. “Siin tuleb välja inimese temperament ja tavaliselt ongi töösuhtluses need kolm esimest tasandit see, mida suhtlemispsühholoogias nimetatakse avaliku rolli tasandiks,” märkis Lehtsaar.
Aste sügavamale ehk neljas suhtlemistasand kätkeb endas juba isiklikke tundeid ja isiklikke fakte, mis puudutavad meie pereelu, tundmusi, kahtlusi, hirme. “Tavaliselt on see tasand, kuhu kollektiiv ei jõua, ehkki ka kollektiivis võib olla häid sõpru, kes on üksteisega lähedased, aga siis ei puuduta see töö tegemist.”
Kõige sügavam tasand, viies suhtlemistasand, mida võib kutsuda ka tippjagamuseks, kujutab endast eksistentsiaalset ühtekuuluvustunnet, mis võib esineda usulistes või poliitilistes organisatsioonides, aga ka teenindavas või loovas organisatsioonis, kui inimestel on väga sügav isiklik ühtekuuluvustunne, kuid pigem peab Lehtsaar seda töösuhtluses erandlikuks.
Eneseavamise tasemed arenevad ja kujunevad aja jooksul. Neid tasemeid on Lehtsaare sõnul võimalik suunata ja forsseerida, kuid mitte sundida. Ja piisavas koguses ennast avades saab riskid keerata tugevusteks: need on usaldav suhtekliima ja suurem stressitaluvuse määr. Inimeste jaoks on alati meeldivam olla kollektiivis, kus ta saab kaaslasi usaldada. Uuringutest on selgunud, et seal, kus ollakse üksteisega avatud, taluvad inimesed ka paremini stressi. 
Lõpetuseks ütles Lehtsaar, et kõige olulisem on ikkagi näost näkku ehk vahetu suhtlemine, sest internetisuhtluses ei ole me need, kes tegelikult oleme, vaid kes tahame olla ja kellena tahame end näidata. “Ka psühholoogid puutuvad tänapäeval sellega kokku, et inimene jääb virtuaal­maa­ilma ja minetab võime vahetuks, elavaks ja usalduslikuks isiklikuks eluks,” tähendas Lehtsaar. “Inimene muutub sotsiaalselt mitte­adekvaatseks ja saab küll internetis hakkama, aga elus enam ei saa hakkama.”

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: