Koolitus

7 viga, mida lepingu koostamisel vältida

OTT SAAME, ADVOKAADIBÜROO CONCORDIA VANDEADVOKAAT, PARTNER JA JUHATUSE LIIGE

26. oktoober 2017, 12:06
Ott Saame, Advokaadibüroo Concordia vandeadvokaat ja partner

Lepinguid ei koosta ainult väljaõppinud juristid ja see ei peagi nii olema. Kui tegemist ei ole eriti suure tehinguga või osapooled ei ole suurfirmad, kes kasutavad advokaate kõigi oma tehingute ettevalmistamisel, koostavad tegelikus elus lepinguid tihti pooled ise.

Seejuures võetakse lisaks oma teadmistele loomulikult appi ka varem näppu juhtunud erinevate lepingute põhjad ja pannakse neist kokku midagi, mis peaks olema veelgi parem. Igati mõistlik. Kuid niisuguse lepingukoostamise juures võib täheldada lepingust lepingusse ja aastast aastasse korduvaid teatud tüüpvigu, mida oleks hea märgata ja mõistlik vältida.

Ärge viidake lisadele, mida tegelikult ei ole ja mida ei tule. Küllalt on lepinguid, milles on viidatud lisadele, mida pole ja mida pahatihti ei tulegi. „Klassikaliselt“ on niisugusteks lisadeks nt viited olematule ametijuhendile töölepingus, üürileandja kehtestatud erinevatele tuleohutus- vmt nõuetele või kordadele üürilepingus jmt. See, et tegemist on n.ö lepingutehniliselt kehva viitega, on väike mure, hoopis suurem mure on see, et niisugune „tühi“ viide võib pahatihti tähendada, et pooled ei ole mingis olulises küsimuses ühist selgust saavutanud.

Ärge koormake lepingut ebavajaliku tekstiga. „Pooled vastutavad oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga“. „Lepingus reguleerimata küsimustes lähtuvad pooled Eesti Vabariigi seadustest.“ „Oma kohustuste täitmata jätmise eest kannavad osapooled varalist vastutust vastavalt Eesti Vabariigi kehtivale seadusandlusele.“ Kõlab tuttavalt? Kõik on õige. Ja üldjuhul täiesti ebavajalik. Mõnes lepingus on ebavajalikku teksti rohkem, kui sisu ennast. Ärge laske end uinutada sellest, et mingi tekst tundub uhke, tähtis või keeruline või et „nii on alati olnud“. Hinnake teksti sisu ja vajalikkust. Kui leping on üle koormatud ebavajaliku tekstiga, on vajalikku osa sellest raskem üles leida, pahatihti on ebavajalik aga vajaliku suisa asendanud.

Ärge kirjutage seadust lepingusse ümber. Tihtilugu võib lepingutest leida sätteid, mille puhul on selgusetu, kas tegemist on seaduse ümberkirjutamisega või on pooled tõesti mingis küsimuses jõudnud just niisugusele kokkuleppele, mida reguleerib täpselt samamoodi ka seadus. Mõnel juhul on niisugune dubleerimine põhjendatud, näiteks kui see on vajalik lepingu üldise selguse huvides või kui soovitaksegi tähelepanu juhtida sellele, et seadus sätestab mingi küsimuse teatud viisil. Ent seejuures tuleks kindlasti läbi mõelda, kuidas see lepingusäte elaks üle võimaliku seadusemuutuse. Paremal juhul on seaduse muutumisel lihtsalt korrektsuse huvides vaja muuta ka lepingut, halvemal juhul võib aga selguda, et pooled on kokku leppinud milleski, mis nüüd osutub ebaseaduslikuks.

Ärge kirjutage lepingusse protseduure, mida tegelikult ei ole plaanis hakata rakendama. Mõelge läbi, milliseks teie lepingu täitmise protseduurid tegelikus elus kujunevad. Tihti on see väga selge ja väga ennustatav. Näiteks on tootja juba pikki aastaid tellimusi ühel viisil vastu võtnud, neid vormistanud ning ka tooteid väljastanud (saatelehed, arved jmt), lepingusse on millegipärast kirja läinud aga tegelikust oluliselt erinev protseduur. Teine klassikaline näide on teated — lepingu järgi peaks kõik teated olema kirjalikus vormis ja saadetud kuhugi postiaadressile, tegelikus elus aga saadetakse loomulikult lihtsalt e-kirju, SMSe või helistatakse. Lepingut koostades püüdke läbi mõelda, millised on plaanitava protseduuri head ja vead ning milliseid muudatusi te tegelikult soovite tänasesse protseduuri teha. Ärge kirjutage lepingut „ilusamaks“, kui tegelik elu tõenäoliselt olema hakkab. Esiteks ei ole mõtet seada oma elu lepingu järgi lihtsalt seepärast, et „lepingus on nii kirjas“, ja teiseks — ega seda keegi ei kipugi tegema. Üldjuhul on tulemuseks olukord, kus leping ütleb ühte, tegelik elu käib aga ikka oma rada mööda teistmoodi. Ja kui siis kunagi vaidluseks läheb, on selle tulemus ennustamatu, kuna lepingust on sellisel juhul keeruline abi leida.

Ärge kallutage lepingut liiga ühele poolele. Lepingu sõlmimise juures tugevamat positsiooni omaval poolel on tihtilugu ahvatlus jagada kohustused ühele ja õigused teisele poole. Tasub aga kaaluda, kas niisugune kallutatus on ikka alati nii hea, nagu see võib-olla esmapilgul näib. Esiteks on teil teise poole käest vaja lepingule ka allkiri saada. Liigselt kallutatud lepinguprojekt võib läbirääkimistele (tasakaalustamisele) kuluvat aega lihtsalt pikendada, võib aga teisele poolele anda ka sõnumi, et niisuguse ainult enda huvide peale mõtleva partneriga oleks ehk üldse parem asju mitte ajada. Kui niisugune kallutatud leping aga alla kirjutatakse, ei pruugi see praktikas sugugi tähendada jõupositsiooni efektiivset realiseerumist. Lepingupool, kes on ebaproportsionaalsete kohustustega üle koormatud, võib selle asemel, et keskenduda lepingu täitmisele (mis on ju teiegi esmane huvi), hakata otsima võimalusi lepingust väljumiseks kas tegelikel alustel või mingeid ettekäändeid leiutades. Halvemal juhul võib liigne kallutatus kaasa tuua ka mõne lepingusätte või isegi kogu lepingu tühisuse.

Ärge kirjutage lepingut liiga rangeks. Teeme katse. Võtke lähim käeulatuses olev leping ja vaadake, kas seal on konfidentsiaalsusklausel. Tõenäoliselt on. Ja kui seda klauslit mõttega lugeda, siis on päris suur tõenäosus, et selle teksti järgi ei tohiks mitte keegi mitte kunagi teada, et lepingu sõlminud pooled teineteisega üldse mingeid suhteid omavad, rääkimata sellest, et nad on omavahel lepingu sõlminud. Eriti kummaline tundub niisugune „põhjakeeratud“ konfidentsiaalsusklausel nt üürilepingus, kus ilmselgelt on kõigile näha, et on olemas üürnik ja üürileandja, eelduslikult siis on nende vahel ka üürileping. Töölepingutes on ärisaladusena pahatihti kirja pandud kõik, mis vähegi meelde on tulnud. Tulemuseks on tekst, mille järgi töötaja ei tohiks kellelegi isegi seda öelda, et ta kasutab oma tööks sülearvutit ja Windows’i. Niisuguste kokkulepete puhul on selge, et nad ei saa mõistliku tõlgendamise korral tähendada kõike seda, mida nad tekstiliselt justkui peaks tähendama. See omakorda tekitab aga küsimuse, mis on siis vastavate kohustuste tegelik sisu ja maht — kui kirjapandut ei saa lugeda kehtivaks ühe asjaolu suhtes, siis on oht, et see ei kehti ka teise, teile tegelikult olulise asjaolu suhtes. Ülepingutatud rangus toob näilise kindlustunde asemel tihtilugu kaasa hoopiski ebaselguse ja võimaluse vaidlusteks.

Ärge kasutage ebavajalikult raskepärast keelt. Lepingutes kasutatav keel ei pea olema raskepärane ega keeruline. Eelkõige peab ta olema selge. Selgus aitab lepingust ühtemoodi aru saada ja hoiab ära vaidlusi. Selge keel teeb lepingu ka lihtsamini loetavaks, see omakorda aga jällegi hoiab ära vaidlusi. Märgakem näiteks, et füüsiline isik on tegelikult inimene, „konfidentsiaalsena hoidma“ on sama, mis saladuses hoidma või mitte avaldama. „Seadusandlus“ on keerulisemalt (ja ebatäpsemalt) öeldud „õigus“. Force majeure ei ole tegelikult midagi muud, kui vääramatu jõud. Ja väga levinud „on kohustatud tasuma x päeva jooksul“ ei ole mingilgi määral „tugevam“ kui lihtsalt „tasub x päeva jooksul“, küll aga lisab lepingusse asjatut mahtu, kantseliiti ja muudab selle raskemini loetavaks.

Kui hakkate järgmisel korral uut lepingut koostama või kui lihtsalt teete olemasolevate lepingute „revisjoni“, mõelge ehk korraks ka ülaltoodud tüüpvigade peale. Nende vältimine võib teile anda lihtsalt arusaadavamad lepingud, võib aga ka ära hoida tõsiseid vaidlusi.

 

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: