Mõte

Tagasiside kui sparring

RUTI EINPALU

28. märts 2017, 12:22
Ruti Einpalu, koolitaja

Tagasiside ei ole imerelv, kui seda just õigesti ei kasuta. Õnnestumise tõenäosus suureneb märgatavalt, kui sa ei näe ennast tagasiside andjana, vaid vestlus- või sparringupartnerina.

Kas oled kuulnud iseennast või mõnda kolleegi tagasisidest niiviisi rääkimas:

  • Kui mingi jama on laual, siis tuleb tagasisidet anda.
  • Seda tuleb teha, sest sisekorras on nii ette nähtud. Saaks kaelast ära.
  • Mida ma teen, kui ta mitte midagi ei ütle. Kuidas ma saan ta rääkima?
  • Kuidas ma saan kindel olla, et ta ise ka aru saab, kui kehvasti need asjad on?
  • Mis ma teen, tal ei ole kunagi mitte ühtegi ideed?
  • Kuidas ma seda talle ütlen, et ta aru saaks ja see enam ei korduks?
  • Nagunii ta ei muutu, mis ma ikka räägin.

Tagasiside on juhtimises muudetud mingiks müütiliseks imerelvaks, mis peaks lahendama probleemid, pakkuma ideid ja arengut ning muutma käitumisi. Ja samal ajal tundub, et selles olukorras jätavad intuitsioon ja teadmised juhid maha -  ka kõige kogenumad juhid lähevad krampi ja käituvad kummaliselt. 

Mõned näited:

  • Lähenen teemale ikka siit ja sealt, kõnnin nagu ümber palava pudru, annan igati mõista, aga asjast ikkagi ei räägi. Kui lõpetan, olen veel rahulolematum kui alustades, nii endaga kui partneriga
  • Ütlen suure vaevaga, mida ma mõtlen, aga siis vabandan ennast välja ja marginaliseerin teema. Arutelu ei teki ja ma tunnen ennast mõttetuna. Mitte midagi ei muutu
  • Olen endast väljas ja käratan partnerile midagi teiste kuuldes. Enesetunne on närusest närusem.
  • Laon alluvale kogu info lauale ja siis üritan nagu kangiga tema käest midagi kätte saada. Kuna sealt midagi ei tule, siis lõpetan vestluse. Tulemust ei ole ja rahulolematus on veel suurem. 

Esimene samm sellest ebameeldivast olukorrast väljapääsu leidmiseks on enne vestlust eesmärgi defineerimine – mida ma tahan saavutada? Kujuta seda tulemust ette.  Ja kui tulemus on silme ees, siis  mõtle selle peale, mismoodi see vestlus välja võiks näha?

Näide:

  1. Soovin, et selle vestluse tulemusena tekiksid uued ideed ja optimism, et seda olukorda on võimalik lahendada.
  2. Soovin aru saada, mismoodi partner seda olukorda näeb ja mõistab.
  3. Soovin teda julgustada ja tekitada arutelu, kus tema räägib oma mõtetest ja mina oma mõtetest, mille tulemusena tekivad lahendusvariandid.
  4. Soovin, et ta kinnitaks, et ta on jamas .
  5. Soovin talle oma sõnumi öelda ja siis põgeneda sündmuskohast.
  6. Soovin, et ta teeks nii nagu mina tahan ja mitte midagi ei arvaks. 

Variante on veel. Ilmselt sa paned kohe tähele, et esimesed kolm on positiivsed, viimased kolm kõlavad veidi kehvasti. Reaalsuses me käitume sageli nii nagu oleksid olemas ainult viimased kolm.

Kui me teadlikult eesmärgistame, siis me viimaseid kolme ei valiks. Kui valid näiteks kolmanda ja mõtled läbi, mismoodi vestlus välja võiks näha, siis arvan, et hea tulemus võiks olla üsna tõenäoline. 

Võib-olla on abiks ka see, kui katsud meenutada, mida sa tegid mõnel varasemal korral kui õnnestusid. Vaata, mida saad sellest üle kanda.

Alati on abiks ka koolitus. Aga, kui valisid 4., 5. või 6. variandi, siis koolitust vaja ei ole. 

Õnnestumise tõenäosus suureneb märgatavalt, kui sa ei näe ennast tagasiside andjana, vaid vestlus- või sparringupartnerina. Kui sa pöörad näo minevikust tulevikku ja näed oma inimesi õnnestumas. Õigupoolest see viimane ongi kõige olulisem, kui tahad pöörata selga minevikumustritele.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: