Mõte

Nädala juhtimismõte: aeg on dialoogiks ja koostööks

LOORE MARTMA, NÄITLEJA, LAVASTAJA JA TALLINNA ÜLIKOOLI DOKTORANT

25. august 2017, 09:19
Loore Martma, näitleja, lavastaja ja Tallinna Ülikooli doktorant

Nii nagu igas ettevõttes on omad tähtajad, on teatris esietendus. Nagu iga ettevõtte tegevusel on oma eesmärk ja narratiiv, on teatris lugu. Ja nagu igal kollektiivil on oma juht, on teatris lavastaja. Lavastaja ja Tallinna Ülikooli doktorant Loore Martma heidab pilgu lavastuse ja ettevõtte juhtimise sarnasustele.

Mulle meeldib, et teater on kollektiivne kunst. Igaühel erinevad vahendid ning ülesanded, kuid eesmärk on (või vähemalt võiks olla) kõigil sama. Anda endast parim, et tuua lavale üks lugu. Kuid viimasel ajal tunnen, et see narratiiv on muutumas dialoogiks. Olgu selleks dialoog loo ja tegijate, lavastuse ja publiku või käesoleva hetke ning tuleviku vahel. Oma mätta otsast tõe kuulutamise aeg on möödas, aeg on dialoogiks ning koostööks. Kuid kuidas seda teha, kui vanad harjumused on rasked kaduma, ebakindlus paneb põlve värisema ja teadmatus tuleviku ees lööb silme eest mustaks? 

Olen tänulik, et on mul olnud õnn töötada koos väga heade lavastajate ja juhtidega, kellelt olen saanud õppida nii oma erialaseks tööks kui ka isiklikuks arenguks olulisi aluseid - nii väärtushinnanguid, eetikat kui ka lihtsaid põhitõdesid ning -tehnikat. Kuid olen töötanud ka lavastajatega, kellelt olen pigem õppinud seda, mida ja kuidas kindlasti mitte teha. Nii olen leidnud, et tõelised juhid ei karda koostööd, väljakutseid ega vastutust. Ainult need, kes oma puudusi ära ei tunne ning ebakindluse tõttu oma positsiooniga hakkama ei saa, peavad suhetes kolleegidega kasutama vahenditeks hirmu, alandust ja süüdistusi.

Heal juhil on visioon

Mitte ainuüksi tehniline nägemus lavastusprotsessist esietenduseni, vaid avaram mõistmine selle loo kui terviku pealisülesandest. Jätkusuutlikkus oma mõtetes ning tegudes on viimasel ajal pigem kaduv nähtus. Võib-olla on siin põhjuseks liig hüplik ning kiire aja- ja infovoog, mis tekitab segadust ning suutmatust näha sammuke kaugemale kui homne päev, see lehekülg või käesolev projekt. Ent olles aktiivses dialoogis iseenda ning oma kaasteeliste ja kolleegidega, olen veendunud, et koos suudetakse leida pidepunkte, kuid ka julgust, et olla innovaatilisem ja avatum. 

Hea juht julgeb vastutada

Tihti arvatakse, et kollektiivne tegevus ja koostöö tähendab automaatselt ka jagatud vastutust (loe: olukorda, mil keegi ei vastuta). Ma usun demokraatia võimalikkusesse teatris, kuid see on kindlasti seotud ka selle lavastuse juhiga - mil määral ta oskab ise vastutust võtta ning ka oskuslikult seda jagada nii, et kõigil oleks võrdne vastutuse kaal. See tuleb esile hetkedel, mil on vaja langetada otsuseid. Kuid suutmata vastutusega toime tulla, peidetakse end “noh-seekord-läks-nii” või “raha-vähe-muid-valikuid-polnud” vabanduste taha. Kuid see pole ei vastutuse võtmine ega oskuslik juhtimine. Olen kohanud lavastajaid, kes on tunnistanud oma vigu või teadmatust ning siis ühiselt kollektiiviga lahendust otsima hakanud. See nõuab meeletus koguses julgust ja ausust, mida aga kahjuks paljudel lavastajatel ega juhtidel pole. 

Hea juht on emotsionaalselt intelligentne

Täna on läänes aina enam enesestmõistetav, et kaasaegne juht teeb enesega teadlikku tööd ning emotsionaalne intelligentsus on juhi kvaliteedi märgiks. Ma ei pea silmas ajajuhtimist või füüsilist trenni, vaid just tööd emotsionaalsel tasandil. Teadmised oma emotsioonidest ning oskused, kuidas neid juhtida, on iga juhi olulisimateks tööriistadeks. Meeleteadlikkuse (mindfulnessi) praktikad pole enam ammu esoteerika või ähmane eneseabi, vaid juba aastaid (kümneid) teadusprojektide uuritud ning -artiklite poolt tõestatud vahenditeks. Viimaks on see pisitasa ka Eestis kanda kinnitamas.

Heas kollektiivis on dialoog 

Õnnelik töökeskkond, vaimselt terve kollektiiv ning parimad võimalikud tulemused ja täidetud eesmärgid, on suurel määral seotud sellega, milline on dialoog või kas see üldse eksisteerib, juhi ja kollektiivi vahel. Kas vaid tundub, et räägitakse, või on pilt aga heli puudub? Nõustun, et on hetki, mil paus kannab ja vaikus on parim lahendus, kuid mitte alati. Olles näitlejana laval või lavastajana saalis, olen tihti seadnud endale eesmärgiks, kuidas olla oma kaaslastele parim partner. Et aga mitte ajada tarkust ja targutamist segi, tuleb osata nüristava monoloogi asemel viljaka dialoogina. Oleks vaid julgust ning usaldust üksteist kuulata.

Usaldus peab olema

Eestlane võib kohati olla nii tüütult konservatiivne kahtlustaja, et mingist avatud meelega usalduslikust suhtest ei maksa rääkidagi. Kord on ühel osapoolel omakasu mängus, siis järgmisel hetkel kahtlustatakse selles juba teist ning seljatagune ussitamine on saavutanud lasteaia tasemel solvumiste kõrgeima vormi. Kui juhil puudub usaldus oma töötajate vastu, ei saa sealt ühegi valemiga ka midagi enamat vastu loota. Kuid miks see nii on - pole ma tänaseni suutnud välja mõelda. Taas olen tänulik kõigi nende kordade eest, mil olen saanud tunda vastastikku usaldust oma loometöödes lavastajana või näitlejana. Ilma usalduseta… saab loomingut luua küll, kuid nagu mu õpetaja Kalju Komissarov ütles, oleks see nagu “läbi perse hambaid pesta”. Ja see ei kõla väga hästi, ega ju?

 

Tule ja kuula Loore Martmat pikemalt juba 20. septembril Juhtimislaboris "Kuidas lõpetada töösse uppumine", kus ta esineb ettekandega "Läbipõlemiskunstist lavastaja pilgu läbi" ja räägib, kuidas seda kunsti mitte osata. Vaata lisainfot SIIT.

 

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: