Mõte

Kiusamise jäljed sinu töökollektiivis

TRIIN TOOMESAAR, SA KIUSAMISVABA KOOL

07. november 2017, 09:37
Triin Toomesaar, SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht

Kui mõelda kiusamisest, kerkib silme ette pigem kooli- kui töökeskkond: tõuklevad lapsed, pilkenimed, asjade äravõtmine ja peitmine, vahetundi nukralt mööda seinaääri veetvad ohvrid.

Töö Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuhina on sundinud mind analüüsima aga väga mitut olukorda, kus kiusamine – kellelegi tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine, kusjuures ohvril on end mingil põhjusel raske kaitsta – on aset leidnud just täiskasvanute kollektiivis.
Kuigi täiskasvanud mõistavad paremini, et koostööd tuleb teha ka nende kolleegidega, kes meile on vähem sümpaatsed, võib juhtuda, et terve osakond – või kaalukas osa sellest, näiteks eesotsas juhi endaga – leiab end pidevalt üht või paari kolleegi taga rääkimas: suuliselt ja silmast silma, Skype’is või e-kirja teel, vahet ei ole.

Kiusamine kui grupinähtus
Ühel hetkel avastab see kolleeg, et teda ei ole osakonnast ainsana kutsutud kõrgemal korrusel toimuvale mitteametlikule sünnipäevaistumisele. Teisel hetkel ei jõua tema postkasti vajalik info osakonna töö- ja puhkusegraafikute kohta. Kolmandal hetkel saab kolleeg teada, et tema jõulupreemia oli kõige väiksem, kuigi töökoormus ja saavutused selliseks olukorraks põhjust ei anna. Neljandal hetkel kuuleb ta enam-mitte-nii-kogemata pealt, kuidas tema üle naerdakse.
Eks ta ise on selleks kõigeks siis põhjust andnud, mõtlete?
See kipub pahatihti olema esimene mõte nii koolikiusamise kui ka näiteks (seksuaal)ahistamise ja töökiusamise juhtumite puhul. Miks ta ise siis on selline? Olgu teistmoodi! Sõbralikum. Või kõhnem. Pikema seelikuga. Või kainem. Juhist rumalam. Või lihtsalt noorem. Pealegi – “me tegime ju ainult nalja!”
Kuna kiusamine on (valdavalt) grupinähtus, mida muu hulgas ajendab ühe-kahe kiusaja soov enda positsiooni kellegi teise allasurumise abil kasvõi emotsionaalselt parandada, ent mille (jätkumise) teeb võimalikuks nii kiusajaga kaasa jooksjate kui ka lihtsalt aktsepteerijate vaikiv nõusolek, on ohvril üksi sellest olukorrast raske välja ronida.
Seda enam, et ohvrit pahatihti lihtsalt ei usuta. “Äkki sul endal läks meelest ära? Nad kindlasti lihtsalt unustasid sulle selle edasi saata! Võib-olla tõesti teised pingutasid rohkem? Sa said raudselt valesti aru!” Ja nii nad ühel hetkel loobuvadki oma kogemuste jagamisest – nii lähedaste kui ka näiteks juhi või personaliosakonna esindajaga.

Ohvri lahkumine olukorda ei muuda
Töömotivatsioon aga langeb, tekivad ärevus, soovimatus tööle minna, raskemeelsus, aina sagedasemad tõved. Halvenevad töö- ja keskendumisvõime ning inimene hakkab tegema rohkem vigu. Vigade vältimine võtab senisest meeletult rohkem aega, töötaja on seletamatute valude või lihtsalt halva enesetunde tõttu sunnitud jääma pikemale haiguslehele või – kui temas on seda jõudu, ettevõtlikkust ja lähedaste tuge – leiab lõpuks uue töö.
Ohvri lahkumine ei tähenda aga, et kollektiiv on kiusamisest edaspidi vaba. Kiusaja leiab koos oma abilistega peatselt lihtsalt uue ohvri, sest nii tema kui ka ülejäänud kollektiiv on sellise mustriga harjunud ning keegi ei julge võtta vastutust öelda kiusajale: “Stopp!”

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: