Mõte

Eduelamus või õhtune kanepimahv - mis vahet seal on?

AIRA TAMMEMÄE

23. november 2017, 09:49
Aira Tammamäe

Üks esineja, kelle ettekannet 8. detsembril toimuval Psühholoogiakonverentsil ma huviga ootan, on meditsiiniteaduste doktor ja Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro. Sattusin tema repliiki edusõltuvusest lugema juhuslikult umbes aasta tagasi ning olen taas ja taas oma mõtetes selle juurde tagasi jõudnud.

Tõesti, me räägime alkoholi liigtarbimisest, narkootikumide levikust, kanepihullusest, buliimiast ja anoreksiast, kuid edusõltuvusest… Edu on ju hea, edukas olla on väärikas. Kas ikka on?

Edusõltuvus on nagu iga sõltuvushäire. Alguses annab edudoos hea tunde. Maailm muutub toredamaks, energiat või rahu tuleb juurde, enesekindlus suureneb. Eduelamus kütab sooritusvõimet, uued eesmärgid ja väljakutsed inspireerivad. Kuni ühest annusest enam ei piisa. Saavutus ei rõõmusta enam, vaid tekitab vajaduse jõuda veelgi kaugemale. Ligi hiilib ka edu pohmell. Eile oli kõik hästi, aga täna on maailm tühi, masendav paik. Ja fookus lähebki paigast.

Edusõltuvus saab alguse lapsepõlvest. Oma alaealisele lapsele ju alkoholi või sigaretti ei paku, aga eliitkoolidesse katsetele viiks küll. See on juba nii läbinämmutatud teema, aga mõelda tasub ka igapäevastele varjatud vihjetele, millega lapsevanemad edusõltuvuse väljakujunemisele kaasa aitavad. Etteheitev pilk, kui tunnistusel pole vaid neljad-viied, kõnekas vaikimine, kui spordivõistluselt ei tulnud kohta esikolmikus, kerge kulmukortsutus, kui lapse tööd ei valitud näitusele. Edusõltuvus saab sageli alguse varajasest lapsepõlvest ja ei pruugigi olla seotud vanemate käitumisega lapse suhtes. Piisab ka pelgalt eeskujust.

Kas edusõltuvus mõjutab z-generatsiooni tööjõuturul? Põhjus, miks meil on tekkinud mõnes ametis selge tööjõupuudus, ei peitu vaid madalates palkades. Need ametid ei anna lihtsalt võimalust rahuldada eduvajadust. Sattusin hiljuti lugema kommentaari, kus õigustati ehituspoe müüja ebaviiskat käitumist väitega, et ei saagi midagi enamat oodata, kui neid peetakse pelgalt klienditeenindajateks. Nii on ka töölise, kassapidaja, müügispetsialisti ja veel paljude ametitega. Palk palgaks, aga kui inimene tunneb ennast selles ametis vähem väärilisena, ei aita ka vääriline palk. Rahaga ei saa lõpuni kinni maksta ühtegi halba tunnet. Pole siis ime, et noored ei taha enam ametit õppida. Ei taha isegi tööle minna, sest kogemustele ja oskustele vastav amet ei anna vajalikku edutunnet.

Edusõltuvus tekitab hirmu neis, kes on edukad. Isegi kui töötunde lugemata ja tervist ohvriks tuues on võideldud kätte väärikas positsioon ja ihaldatud edukus, ei saabu alati soovitud rahunemist. Pea kohal ripub kirves. Mis siis, kui ma kaotan? Mis siis, kui ma homme ei suuda veelgi enamat? Meie aju ei oska vahet teha kujutletava olukorra (võimalik läbikukkumine) ja reaalse olukorra vahel ning reageerib ühtmoodi mõlemal juhul. Seega elavad ka nn edukad pidevas ebaedus koos edusõltuvusest tulenevate sümptomitega. Sõltuvushäire ei kao ju kusagile siis, kui doos parasjagu käes.

Edukogemuse ihalus tekitab viha. Ma olen viimasel aastal uurinud ja analüüsinud netikommentaare. Elimineerides suunatud kordused, jääb alles siiski kõnekas kogum, mille üks ühine tunnus on jõuetu viha igasuguse edu suhtes. Ka see viitab edusõltuvusele. Kui endal positsiooni, võimu või raha pole, saab kaifi kätte suunates oma viha ihalusobjekti vastu. Psühholoogidele hästi tuntud egokaitsed väljenduvad netikommentaarides üsna sageli. Paraku taas suletud ring, sest sõltuvus on juba olemas ning doosi suurendamine, antud juhul siis näiteks palgatõus või parem töökoht, ei too tegelikult leevendust, vaid viib lihtsalt järgmisele tasandile. 

Edukoolitajad on nagu narkodiilerid. Kui usk edusse kipub kaduma ja seega vaja uut doosi, saab ometi minna koolitusele. Kõrvaltvaatajale võib selline üritus ju tekitada kerge iivelduse, kuid saalitäis hõiskavat rahvast ja särasilmne eestkõneleja oma edulugudega loovad illusiooni. Saad oma annuse eduelamust kätte ja taas on maailm ilus koht elamiseks, kuni hommikul saabub pohmell. Nagu paljude sõltuvust tekitavate ainetega nii ka edu puhul oleneb palju inimese üldisest vaimsest tervisest, intellektist ja geneetilisest soodumusest. Pits viina ei tee kellestki veel sõltlast. Kui edukoolitust võetaksegi nagu ühte toredat pidu, on kõik veel hästi. Tasub siiski mõelda, mis on edukoolitajate tuluallikas.

Edukus ja õnn on ohtlikud eesmärgid. Nii edu kui õnn on defineeritavad vaid läbi vastandite võimalikkuse. Seni, kui läbikukkumine, ebaõnnestumine või häving pole aktsepteeritavad kogemused, on edusõltuvus kerge tekkima. Sarnane lugu on ka õnnetundega. Tegelikult on samavõrd väärikad ja väärilised tunded ka kurbus, hirm, valu, häbi. Neid on samavõrd huvitav kogeda, vaadelda ja läbi elada. Leebelt, lastes endal lihtsalt olla ja tunda. Päriselt ja püsivalt saab õnnelik olla vaid siis, kui võtta huviga vastu ka kurbus ja valu.

 

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: