Arnold Sinisalu veerand sajandit kapos

Tänavu oma 25. tööaastat kaitsepolitseiametis (kapo) alustanud Arnold Sinisalu on pika karjääri jooksul selles tsitadelli meenutavas kollases majas Toompuiestee alguses tõusnud uurijast peadirektori kohale, mis on sellel liinil lõpp-peatuseks.

Ühena vähestest siinsetest tippjuhtidest võib ta oma visiitkaardile üheks tiitliks kirjutada PhD ning doktorikraadinigi viis ametikohustustest ajendatud uurimistöö.

Tuleb tunnistada, et lähenen ühel hiljutisel kargel talvehommikul kapo majale teatud aukartusega. Lisaks on selline tunne nagu poleks riideid seljas, oletan, et intervjueeritav teab kindlasti minu kohta pisimatki üksikasja, samas kui mina avalikest allikatest Arnold Sinisalu isiku kohta suurt midagi ei leia.

Hiljem Sinisalu küll rahustab, et ainuke koht, kus mind kontrolliti, oli kollase maja sissepääs. See protseduur sarnanes lennujaamas kogetule, samas telefoni kaasa võtta ei tohi.

Ilmselt oleks esmalt mõistlik võimaluse piires kirjeldada seda organisatsiooni, mille peadirektoriks on Arnold Sinisalu tõusnud. Siis on kergem rääkida ka juhi enda isikust, tema mõtetest ning igapäevatööst kaitsepolitseiameti suletud aknakatete taga. Kapo hoov oli igatahes kümneid autosid täiesti täis pargitud ning lemmikmargiks paistis olevat Subaru, mis on ju Eesti oludes täitsa mõistlik valik.

Sinisalu sõnul töötab tema käe all enam kui 100 inimest. Kes need inimesed on ja kuidas üldse satutakse tööle kaposse? Kas kapo konkureerib tööjõuturul sarnaselt teistega? Või saab tööle tulla kodulehe taotluse täitmisel? Küsimusi on palju.

Pole tavaline töökoht

“On mitmeid võimalusi,” lausub Sinisalu. “Üldiselt eelistame siia ise inimesi tööle kutsuda. Üritame oma kontaktide ja info põhjal leida inimesi, kes siia sobivad. Nende puhul, kes väga innukalt siia tööle kandideerivad, peab meie asutus välistama võimaluse, et piltlikult öeldes vaenlane kellegi siia sokutab.”

Ta lisab, et välistatud pole ka võimalus kapo kodulehe kaudu ankeedi täitnul sobivuse korral tööd saada. “Või mõni inimene teisest riigiasutusest või eraettevõttest paistab silma ja tehakse talle pakkumine ning kui tal on huvi, siis ta satub siia.”

Peadirektor tõdeb, et heade töötajate saamine on “nr 1 küsimus”. “Loomulikult on meie teenistuses teatud piirangud, mis paljudele ei sobi. Ka palgaküsimus – mõned inimesed, kes on näiteks erasektoris IT peal või mõnel muul heal kohal oleks võib-olla huvitatud, aga nad ütlevad, et see palk neid ei rahulda.” Samas on Sinisalu sõnul ka selliseid, kes on nõus huvipakkuva töö nimel palgas isegi kaotama.

Ilmselgelt erineb kapo töökohana riigi teistest ametkondadest. “Paratamatult toimub siin töötamine pinge all, kuid see sõltub samas palju ka konkreetsest ametikohast ja tööülesannetest,” selgitab Sinisalu.

“Kui me vaatame viimast 25 aastat, mil Eesti on iseseisev olnud, siis selle aja jooksul on üks meie töötaja surma saanud, mitu haavata saanud, üks on Venemaal pantvangis olnud – sellises struktuuris mõjutab see paratamatult kõiki. See annab inimestele tunde, et ka mina võin olla ohus.”

Niimoodi see stress tekibki. Lisaks veel need sündmused, mis meist otseselt ei sõltu, aga meid paratamatult mõ- jutavad. Sinisalu toob näiteks Ukraina kriisi, kui kaitsepolitseinikud pidid vahetustega tööl käima ja jälgima toimuvat, et keegi ei provotseeriks tänavarahutusi või muud sarnast. “Stressis ja pingeseisundis töötamisele paraku kõik inimesed vastu ei pea, see hakkab tervisele ning nad lahkuvad töölt”.

Ohutase on keskmine

Oletan, et Eesti on võrreldes mõne teise riigiga kapo-laadse ametkonna jaoks siiski rahulik koht. Sinisalu sõnul on seda tegelikult raske võrrelda.

“1991–2000 oli ilmselt keerulisem aeg, siis olukord stabiliseerus. Meie töötaja hukkus 2011 ehk siis ikkagi mitte algusaastatel. 1998 sai esimene inimene haavata. Neid tulevahetusi oli loomulikult rohkem, kuid keegi viga pole saanud.”

Ta lisab, et kõik sõltub kontekstist ja tegelikult ka vastava teenistuse ülesannetest. “On meiesuguseid asutusi, kel pole täitevvõimu ning nad ei pea kurjategijaid kinni. Nad pole füüsilises kontaktis terroristiga, ründe tõenäosus on seal väiksem.”

Samas tõdeb peadirektor, et iga inimene, kes hukkub teenistusülesannete täitmisel, on liiga palju: “Aga seda kahjuks juhtub, kõike ei ole võimalik lõpuni ette kindlustada ja näha. Ma arvan, et oleme sellised keskmised – meil ei ole ohu pilt liiga kõrge ega liiga madal.”

Sisearhitektuuri asemel kaposse

1970. aastal Hiiumaal sündinud ning hiljem pealinnas üles kasvanud Sinisalu alustas kooliteed kunstikallakuga Tallinna 46. Keskkoolis.

“Ma tahtsin minna kunstiülikooli, tolleaegsesse ERKIsse, sisearhitektuuri õppima. Aga ma ei saanud sinna sisse ja siis ma sattusin paratamatult nõukogude armeesse,” meenutab ta. “Seal ma mõistsin, et Eesti riik on lähiaastatel täiesti reaalne asi, korralagedus, vaesus ja ressursside puudus nõukogude armees näitas ainult seda, et see riik kukub kokku. Siis ma küll veel ei uskunud, et see nii ruttu läheb.”

Ta lisab, et nõukogude ajal Soome televisiooni vaadanud inimesed teadsid ju hästi, milline on elu väljaspool kommunistlikku ajupesu.

Sisearhitektuur stuudium hiljem enam päevakorda ei tõusnud. “Eks ma sain aru, et ma pole piisavalt andekas selles valdkonnas. Mind huvitas samuti juura, erinevatel põhjustel, kaasa arvatud nõrk võõrkeele oskus, ei tahtnud ma kohe minna Tartusse proovima,” tõdeb Arnold Sinisalu. “

Armeeteenistusest tagasi tulles nägin, et tollase nimega Miilitsa Erikeskkoolis, mis tehti hiljem ümber politseiakadeemiaks, on uurimisgrupp – see oli kõige rohkem juuraga seotud võimalus. Hiljem läksin juba avatud ülikooli juurat õppima ja nii ta läks,” lisab ta.

Vestleme Sinisaluga koosolekuruumis, mille seina äärtes seisvate klaasvitriinide riiulid on täis erinevaid meeneid teiste riikide julgeolekuasutustelt. Laua peal jäädvustab selle loo tarbeks vestlust diktofon, kapo oma, sest pidin oma telefoni ära andma. Ilma päevavalguseta ruumis ei saakski aru, mis on parasjagu kell, kui seda seina pealt ei vaataks.

Sinisalu alustas kaitsepolitseiametis oktoobris 1993. Oma ametikäigust ta küll väga üksikasjaliselt rääkida ei saa: “Tulin ametisse alguses uurijaks ja siis olen töötanud väga erinevatel ametikohtadel. Aastast 1999 olin endises Tallinna osakonnas juht ja aastast 2000 õigus-haldus osakonnas. 2013 sain peadirektoriks, olles enne olnud ametis peadirektori asetäitjana.”

Töö ja hobi käivad koos

Arvestades seda, et Arnold Sinisalu kaitses 2012. aastal Tartu Ülikooli juures doktoritöö teemal “Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses,” mille juhendajaks oli tunnustatud õigusteadlane Lauri Mälksoo, siis vajab selgust küsimus, miks üks stressirohket igapäevatööd tegev juht veel kõrvalt teadusega tegeleb?

See pole sugugi kerge, nagu teavad ilmselt paljud üheaegselt töötanud ja õppinud inimesed. “Mulle pakkus see aga huvi – kui töö ja hobi käivad koos, siis on see ju ideaalne variant,” lausub Sinisalu, lisades, et eks küsimus oli kindlasti ka selles, et ta tööl olid konkreetsed piirid, kust edasi polnud võimalik minna. “Sealt see huvi tekkis ja kuna meie aastaraamat tekitab emotsioone ja aeg-ajalt ka kohtuasju, siis tundus, et tasuks selline asi ära kirjutada ja mõista, mis asi on rahvusvaheline õigus ja samuti mõista, mis on mõjutuspropaganda. Kas see on lubatud või keelatud või kus need piirid rahvusvahelises õiguses üldse on. Doktoritöö pole midagi üle mõistuse, kuid ta nõuab füüsilist ja vaimset pingutust – see on päris kindel.”

Peadirektor möönab samas, et mõnes mõttes kujunes see teadustöö ju välja täiesti juhuslikult. Kuigi Sinisalu karjäär on möödunud kapos, ei tähenda see siiski seda, et ta sealt ka pensionile läheb. “Mind on määratud valitsuse poolt ametisse viieks aastaks. Ja täiendavad viis aastat on veel võimalik teenida. Seejärel on hea tava, et lahkutaks majast – eelmine juht ei jää sinna takistuseks,” selgitab ta. Edasiseks ametiteeks otseseid piiranguid pole. Näiteks Sinisalu eelkäija selles ametis, Raivo Aeg, on praegu riigikogu liige. Aldis Alus oli pärast peadirektori ametist lahkumist mõnda aega Ida politseiprefekt.

Kapo roll sõltub väliskeskkonnast

Palun Sinisalul kirjeldada, milline on olnud kapo areng 25 aasta jooksul. Tegemist on ju terve põlvkonna pikkuse ajaga, mil tal on olnud seotud selle organisatsiooni käekäiguga.

“Kindlasti on kapo areng ühelt poolt sõltunud väliskeskkonnast ning seaduses sätestatud ülesannetest. Lisaks mõjutab meid veel ümbritsev füüsiline keskkond, näiteks 1995. aasta oli plahvatuste osas absoluutne tipp,” lausub ta. “Esimestel aastatel oli kapo roll kindlasti väga suur organiseeritud kuritegevuse ja kriminaalse poole pärssimisel. Oli aegu, kus tegelesime maksupettustega, salaalkoholiga. Riigi arenguga koos on käinud ka kaitsepolitsei muutumine.”

Sinisalu sõnul toimus kapo jaoks kindlasti üks suuremaid muudatusi aastal 2001, kui muutus seadus – kuni selle hetkeni oli kaitsepolitsei politseiline asutus, kuid 1. märtsil 2001 jõustus julgeolekuasutuste seadus, mille alusel tegutsevad praegu nii kaitsepolitsei kui teabeamet. “Meie eesmärgiks on ohte ennetada, ideaalis ei tohiks meie valdkonnas kuritegusid toimuda. Me peame takistama äärmuslasi, et nad ei viiks vägivalda tänavale. Peame takistama, et valed inimesed ei satuks valesse kohta tööle – näiteks Tallinna Sadamas ei tohikski ideaalis sellised inimesed töötada, kes on võimelised raha välja pressima ja altkäemaksu võtma.”

Teisalt peab kapo informeerima valitsust neist julgeolekuohtudest, mis ohustavad meie põhiseaduslikku korda.

Pärast seda, kui Vladimir Putin sai Venemaa peaministriks ja seejärel taas presidendiks, on Venemaa käitumine järkjärgult muutunud agressiivsemaks ja kapo ülesanne Sinisalu sõnul on vastuluure ja põhiseadusliku korra tagamine.

“See on kõige olulisem valdkond üldse. Põhiosa tegevustest lähebki võitlusele teiste riikide spioonide ja oma reeturitega. Teisalt laienev islamismi levik Euroopas näitab, et me peame ka rohkem pöörama tähelepanu terrorismivastasele võitlusele.”

Vastu tahtmist juhtida ei saa

Kahtlemata on kapo andnud Arnold Sinisalule mitte ainult huvitava, vaid ka hea juhikogemuse, kus ainult raamatutarkustest ei piisa.

“Algusaastatel visati külma vette ja see, kes välja ujus, see ujus. Siis oligi keeruline aeg, inimesi oli vähe ja toimis looduslik valik,” meenutab Sinisalu. “Toonane peadirektor tegi otsuseid selle järgi, mis talle tundus õige ja seega tuleks temalt küsida, miks ma mingile ametikohale sain.”

Sinisalu lisab, et toonane kapo juht Jüri Pihl võimaldas tal 2000. aastal õppida kolm kuud FBI akadeemias Ameerikas. “Seal oli üks eraldi programm juhtimisest sellistes politseilistes julgeolekuasutustes ja üldine juhtimisteooria. See oli hea – alates psühholoogiast praktiliste näideteni koos eluliste situatsioonidega, kindlasti andis tugevalt enesekindlust. Ja eks ma olen ma olen ka mõned juhtimisalased teosed läbi lugenud.”

Samas peab Sinisalu oluliseks ka sisetunnet, mis tekib kogemuse ja praktika põhjal ning seda peab usaldama. “Juhiks ei sünnita ja ma arvan, et ka ainult teooria põhjal pole võimalik juhiks saada,” leiab ta. “See nõuab pingutust ja mingis mõttes on see üksildane amet, olukord, kus sa pead balansseerima erinevate inimeste ja erinevate emotsioonide vahel, arvestama erinevaid keskkondi. See peab inimesele mingilgi määral meeldima. Vastu tahtmist juhtida – sellest ei saa “head nahka.””

Sinisalu möönab, et Kapo majas lihtsustab juhtimist mõneti see, et suurem osa töötajatest on politseinikud ning tegemist on organisatsiooniga, kus subordinatsioon on suhteliselt tugev. “Sel on omad plussid ja ka omad miinused. Ühest küljest inimesed peavad suu kinni ja teenivad edasi ning ei vaidle vastu, kui võib-olla peaks. Diskussioon ja vaidlus peaks olema, et asja edasi viia. Kõige hullem on see, kui inimesed hakkavad rääkima seda, mida ülemus kuulda tahab – see on iga organisatsiooni surm.”

Teine asi on peadirektori sõnul aga see, et tema tunneb inimesi, kes kapos töötavad ning nemad teda ning seetõttu on juhipoolne enesekehtestamine läinud loomulikku rada pidi ilma äärmuslikke meetodeid rakendamata. “Olen kindel selles, et meie inimesed teavad, miks nad siin töötavad, mida me teeme, mis on meie ühised eesmärgid ning olukorrad, kus on vaja midagi jõuga paika panna, neid esineb väga harva.” Pärin Arnold Sinisalult põhitõdede kohta, millest ta juhtimisel lähtub. “Eston Kohveriga juhtunu ütleb, et see, millest ma lähtun, iga kord ei õnnestu,” tõdeb ta esmalt. “Aga on üks selline suurepärane lause ühelt Ameerika teoreetikult ja praktikult, et mis on ette nähtav, on välditav. Teine mõte on see, et ärge palgake lolle inimesi. Kui neist kahest lihtsast asjast lähtuda, siis saab päris hästi hakkama.”

Ei tohi muutuda peast politseinikuks

Töötada veerand sajandit kaitsepolitseinikuna tekitab kõrvaltvaatajas kahtluse, et Arnold Sinisalul muud elu polegi ning ametiga seonduv saadab teda igal hetkel. Sinisalu rahustab, et nii hull see asi ka ei ole, tal on pere ning samuti lähedasi sõpru ka väljaspool kapot.

“Elu ei tohi olla 100% seotud sinu tööga, muidu see lõppeb ka halvasti. Ei tohi peast politseinikuks muutuda. Asendamatute inimeste kohta öeldakse, et kõik surnuaiad on neid täis.” Vastupidi – süsteem peab tema sõnul niimoodi töötama, et kui juhti või selle asetäitjaid ei ole, siis järgmised inimesed juhivad seda edasi nii, et näiliselt midagi ei juhtukski.

Me vestluse lõppedes kiirustab Sinisalu minema, vist lennuki peale. Kapost lahkudes mööduvad minust koridoris järgmised külalised, kes just on oma telefonid ja riided kappi hoiule jätnud. Kõigil peas tõsised näod.

Tööalaselt siin vist tõesti palju nalja ei saa. Kuid ometigi on Sinisalul õnnestunud seda poolt hästi tasakaalustada, kasvõi oma teadustööga, mis tema sõnul aitas mõelda millelegi muule. 

    Andres Kärssin