Tippjuhi pagasiga juhtide koolitaja

Ruti Einpalu

Juhtide coach ja koolitaja Ruti Einpalu on enam kui kümne aasta vältel andnud koolitusi ja koostanud arenguprogramme, mis on suunatud tulemuslikumale inimeste ja muutuste juhtimisele. Sama suur on tema kogemustepagas tippjuhina.

Kuidas sai sinust koolitaja? Minu kõige esimene töökoht oli Kultuuriülikool, kus mu ülesanne oli välja mõelda ja korraldada täiskasvanutele kõikvõimalikke kursuseid. Mäletan siiamaani, kuidas ma jälgisin loengupidajaid – kes pääseb mõjule ja kes mitte. See, kes ja kuidas jõuab kuulajani päriselt kohale, huvitab mind siiamaani.

Ja mida sa avastasid? Reegel on lihtne – kui sa hoolid ja armastad kuulajat, suhtud temasse kui sõbrasse, siis tekib sinu ja kuulaja vahele sild, mida mööda saab mõlemas suunas kõndida. Mõnikord sillad katkevad, aga õnneks saab neid parandada.
Sama põhimõte peaks toimima ka juhi ja tema meeskonnaliikmete vahel. Kui nende vahel on kahesuunaline sild, on hea üheskoos edasi minna ja väljakutseid vastu võtta.

 

Kuidas edasi? Pärast teise lapse sündi sattusin tööle startivasse Hansapanka ja jäin sinna peaaegu üheksaks aastaks. See oli tore aeg ja mäletan seda kõige paremate sõnadega. Igasuguseid asju juhtus, oli rohkelt võite ja probleeme ka, aga valdavalt olin ma väga motiveeritud ja inspireeritud. Siis mingil hetkel sain aru, et ma ei taha enam seda teed mööda edasi minna. Ma ise olin muutunud liiga üheplaaniliseks. Sain aru, et ma tahan saada teistsuguseks inimeseks ja tulin ära. Mäletan, et Indrek Neivelt küsis mu käest veel, et kas uus koht on olemas. Ma ütlesin, et ei ole. Ta ütles siis, et oota, kuni leiad ja siis lähed. Aga mina tundsin, et pean minema kohe.
Kui ma seriaali “Pank” musta materjali sain piiluda, siis tekkis minu sees suur küsimärk, sest sain aru, et mul on oma “Hansapanga lugu”, mis seal ekraanil jooksva looga üldse kokku ei pruugi minna. Ja küllap nii ongi – igal oma lugu, filmiloojatel enda oma.

Ometigi, koju sa ei jäänud? Jah, konkursi teel valiti mind Eesti Draamateatri juhiks ja mul on olnud privileeg käivitada Rahvusvahelist Arvo Pärdi Keskust. Viimane oli minu kahe aasta pikkune väljakutse, mille õppetunnid on mulle isegi täna veel mõistatuseks. Igatahes on mul olemas üks unistuste tulevikuamet – kui olen pensionil, siis tahaksin olla Arvo Pärdi muuseumis muuseumitädi ja rääkida inimestele lugusid.

Sul on neli last. Jah, kõige rohkem olen ma arenenud tänu oma lastele. Peale neljanda lapse sündi sain aru, et kui ma tahan, et mul oleks oma lastega hea kontakt, siis muutuma pean mina, mitte nemad. Edasi läks juba nii, et tõime Eestisse lapsevanematele suunatud suhtlemistreeningu Gordoni Perekool ja sündis Perekeskus Sina ja Mina. Sealt edasi oli minu tee suhtlemistreenerina juba alanud.

Mis on sinu lemmikteemad koolitaja ja coach’ina?  Coaching on mind väga palju inspireerinud. Me kõik saaksime palju kasu, kui meil oleks keegi, kes aeg-ajalt meie käest küsib – miks see, mida sa teed, on sulle oluline? Coaching’u fenomen ongi selles, et keegi küsib sinu käest küsimusi, mida sa enda käest ise ei küsi... Mis see õige küsimus mingil hetkel on, seda ei tea keegi. Aga kui see küsimus tuleb, siis saad kohe aru, et just see ongi see, mille vastus näitab sulle õiget suunda.
Coaching on minu jaoks mittesekkumise filosoofia – sa ei aita lahendada, ei juhenda, vaid oled olemas ja küsid küsimusi. Igal inimesel on oma tee. Coaching’u puhul räägitakse palju, et meie potentsiaal on palju suurem kui me kasutame. Nii ongi. Mõnikord saame oma potentsiaali kätte, enamasti aga mitte. 
Me oleme kohutavalt kriitilised ja arvame, et kriitika viib arengule. Ma ei oleks selles nii kindel. Palju rohkem aitaks meid, kui oleksime teadlikud oma tugevustest. Meie teame aga une pealt oma puudusi. 
Juhtimises on coaching’u põhimõtete kasutamine kindlasti kõrgem tase. Enamik tööriistu, mida juhid kasutavad, on minevikupõhised. Coaching annab lisaks tulevikupõhised tööriistad, mis on heas kooskõlas neuroteaduste viimaste avastustega ja meie ümber tormava ja muutuva maailmaga.
Kõik sellised teemad huvitavad mind väga. Mind huvitavad vestlused, mis on inimeste vahel. Kõige keerukamad vestlused on tagasisidevestlused ja arendavad vestlused. Mõnes mõttes peaksid kõik tagasi­side vestlused olema ka arendavad vestlused. Kahjuks enamasti ei ole nad seda. See on üks minu lemmikteemadest.

Coach’ina käivad sinu nime juurde tähed ACC. Mis see tähendab? Ma olen maailma suurima coach’e ühendava organisatsiooni ICF (International Coach Federation) liige ja tähed ACC (Associate Certified Coach) tähendavad, et ma olen praktiseeriv coach, kelle teadmised on kontrollitud.

Mis on sinu arvates arenguvestluste arengukoht? Kui ma vaatan vestluste teemat laiemalt, siis ma arvan, et juhtide vestlustes on puudu kaks asja – seal võiks olla palju enam inimlikkust ja struktuuri ehk süsteemi.
Nii mõnelgi korral on juhtunud, et juhid üritavad mulle selgeks teha, et nende organisatsioonis on sellised teistsugused inimesed, kes ei tahagi vestelda ja kes ei vajagi vestlusi.
Kui see nii oleks, siis võiks inimene konkureerida võrdselt tehisintellektiga ja meil ei oleks eriti probleeme.

Millised on peamised väljakutsed tänapäeva juhtidel? Milles on meie juhid sinu arvates tugevad? Millised on nende nõrgad kohad? Juhte on arendatud Eestis päris palju – nii erasektoris kui ka avalikus sektoris. Küsimus ei ole tegelikult selles, kas juhte on arendatud, vaid hoopis selles, kas juht ise tahab areneda. Kui juht arvab, et ta on valmis, siis on ka organisatsiooni arenguvõime tegelikult väga väike. Juhtide mõju on lihtsalt nii suur.

    Liina Leiten