Raamatuarvustus

Kuradile! Teeme ära!

AUNE PAST, KOMMUNIKATSIOONISPETSIALIST, PAST JA PARTNERID KOMMUNIKATSIOONIBÜROO JUHATUSE LIIGE

15. juuni 2017, 08:00
Aune Past, kommunikatsioonispetsialist, Past ja Partnerid Kommunikatsioonibüroo juhatuse liige

Neid sõnu on hinge kinni pidades oodanud paljud ägedate ideedega inimesed. Kui Richard Branson nii ütleb, läheb lõbusaks. Enamasti muutub maailm selle naudingu tulemusel paremaks paigaks. Nauding – nii nimetab Branson tegutsemist.

On ju vahe, kas käiseid üles käärides öelda: “Mis siis ikka, teeme ära.” Või hoopis: “Kuradile! Teeme ära!”. Richard Brandson on oma poolelijäänud kooliharidusega elus nii palju asjalikku ära teinud, et Inglismaal läbiviidud küsitluse tulemuste põhjal arvasid noored, et piibli kümmet käsku sobiks tänapäevastama kõige paremini Ema Teresa ja Richard Branson. Lustiga öeldes on see suurim usaldus, mis ühele ettevõtjale osaks on saanud.

Richard Branson räägib oma äsja eesti keelde tõlgitud raamatus “Virgini viis” lugusid, mis kõik tugevdavad tema enda positiivset kuvandit, pakuvad naudingut ja võivad lugejale kasulikuks osutuda.

Branson ütleb lihtsalt: “Kui te ei muuda teiste inimeste elu paremaks, siis te ei peaks äris osalema. Ettevõtetel on kohustus maailma paremaks muuta, nii oma töötajate, klientide kui ka kõigi teiste jaoks.”

Raamat, mille sarnast pole veel olemas

Esmamulje on, et võib-olla ei ole see halb raamat. Branson tunnistab, et enne raamatu kirjutamist otsis ta Amazonist juhtimisraamatuid ja sai otsingule 93 467 vastet. Veidi alla 100 000 raamatu, mille kohta ta teab, et pole neid kunagi lugenud. Nii otsis ta uute märksõnadega.

Otsingule sellest, kuidas luua üleilmsed ärid, mille inimesed on kui pereliikmed ja tunda sellest suurt lusti, ei tulnud tol hetkel Amazonist ühtegi vastet. Nii viib Branson meid raja algusesse ja näitab elegantse üleolekuga teiste suhtes naudingute suuna kätte.

“Kuula!” on Bransoni raamatu üks oluline õpetus. Ma ei arva, et see oleks midagi uut või hästiunustatud vana. Algaja kommunikatsioonispetsialisti ja koolitajana rääkisin ajaloo hallis hämaruses oma noortele kolleegidele, et suhtekorraldusjuhi kõige olulisem oskus on kuulata. Miks ma seda siis nüüd jälle Bransoni raamatust loen?

Aga sõnum saab jõudu vastavalt sellele, kes kõneleb. Kuigi kirjutatu on tuttav, on Bransoni lugemisel saadud nauding lustlik.

Hoia oma loba lollikindel

Lustiga õpetab Branson ka, et hoia oma loba lollikindel, ehk KISS. Vaatan oma esimest raamatut “Juhtimine ja suhtekorraldus” (mida Amazoni tuhandete kasutute juhtimisraamatute nimekirjaski pole) ja näen, et 2005. aastal olen kirjutanud, et hoidke oma jutt lühike ja lihtne, et iga lollgi aru saaks. Kasutasin Bransoniga sama akronüümi KISS. Napp ja terane sõnum on alati parim.

Veel üks ahhaa-elamus tekkis kohalolekust ja silotornide lammutamisest lugedes. Saime koos kliendiga EPRA sisekommunikatsiooni auhinna, kuna lammutasime kõik seinad maani maha ja tööandja brändinguga tegeles mitte kommunikatsioonibüroo, vaid töötajad. Rõõmsad töötajad, rõõmsad kliendid ja rõõmsad investorid.

Seda kohaloleku juttu võib lausa mitu korda lugeda. Ja näiteks Facebookist vaadata, kuidas me IT Pealinnas seinu lammutasime. Et vältida Bransoni hinnangul katastroofilist olukorda meie versus nemad ühes organisatsioonis. Meie-kultuur on see, mida Branson naudinguga kirjeldab.

Kui kõnnib nagu part, siis enamasti ongi

Suur hulk Richardi edulugusid pajatab, kuidas tunda naudingut sellest, et tead, kuidas kliendid sind näevad. Oleme seda oma Imagomeetriga mõõtnud, kirjutanud Äripäeva kirjastuse raamatus “Mainekujundus ettevõtluses ja poliitikas”.

Praegu tegelen sellega idufirmas. Bransoni juttu kliendi silmadega vaatamisest kinnitavad raamatus värvikad näited. Väga värvikad.

Eriti meeldis mulle lugu Florida hotellist, kus liftides direktori pilt ja tema isikliku telefoni number, kutsega, et talle võib alati helistada, kui probleem tekib. Bransoni küsimuse peale, kas see direktorile probleeme ei tekita, kui talle 24/7 helistatakse, vastanud direktor, et temale küll mitte, aga tema töötajatele võib-olla küll. Otsige, mitme firma eestikeelsel kodulehel te leiate pealiku nime (ehk leiate), pildi (vahel leiate) ja tema telefoninumbri (ei leia). Ma ei mõtle siin Kerberose numbrit.

Jääb vaid loota, et sedasorti jäised ülemused on pisut kättesaadavamad oma töötajatele. Bransongi on näinud teistsuguseid juhte, nende üle naerab ta raamatus mõnuga.

Branson annab lugude kaudu ka päris konkreetseid õpetusi. Mentorina näen õõvastavaid missioonisõnastusi, mis õgivad oma lapsi. Pika jutu asemel piisab, kui lugeda enne missiooniga jändamist “Virgini viisi”.

Ood ettevõtlusele

Bransoni “Virgini viis” on ülistuslaul ettevõtjale ja ettevõtlusele. See on lugu sellest, kuidas maailma elamisväärsemaks muutes omaenda isiklikul saarel võrkkiiges tööd teha. Ehk lollikindlalt: “Kui te ei muuda teiste inimeste elu paremaks, siis te ei peaks äris osalema.”

Poes näen Bransoni ja maailma esimese naisettevõtja Barbe Nicole Cliqcuot Ponsardini ehk Veuve Clicquot raamatuid kõrvuti. Need on head raamatud. Mis neis ühist on? Ettevõtlusjulgus, innovatiivsus ja šampanja. Virgin Atlanticu esimene lend 1984. aastal võiks olla Guinnessi rekordite raamatus. Selle põhjus ei ole küll ükski lennundusalane saavutus, vaid tegemist oli suurima šampanjakogusega, mis kunagi on Londoni ja New Yorgi vahelisel lennul ära joodud.

“Virgini viis” on nauditav kogumik lugusid, kuidas läbi naudingu maailma paremaks muuta. Muide, kuulamise peatüki juures on õpetus sellest, kuidas kuulata seda, millest ei räägita. Lugemisnaudingut ja äratundmisrõõmu pakub Branson kindlasti.

Vaata raamatu kohta lähemalt SIIT.
Rohkem juhtimisraamatuid leiad SIIT.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: