Raamatuarvustus

Adam Granti üllatavad nõuanded

RAIMO ÜLAVERE

12. oktoober 2017, 00:01
Raimo Ülavere, koolitaja ja  coach

Mis on enim levinud soovitus, mida sulle antakse, kui sind ootab ees ettekanne suurema seltskonna ees? Tõenäoliselt midagi sellist: „Võta rahulikult”. Ja mida sina teed, rahunedki maha? Vaevalt. Pigem vastupidi.

Ja nüüd siis see, mida peaksid enne esinemist või muud suuremat sorti väljakutset tegema – ütlema endale: “see on põnev!” Ja sama võiksid öelda teisele inimesele, kui ta rambivalgust kartes lavakardina taga küüsi närib. Sest sellise lähenemisega teed tõenäoliselt parema etteaste, väidab eksperiment.

See on üks nendest paljudest igapäevaeluga seotud nõksudest, mis minu peas seostuvad Adam Grantiga. 36-aastasena on Grant organisatsioonipsühholoogia ja inimkäitumise valdkonnas midagi tänapäevase Mozarti taolist.

Ta teeb palju, teab palju ja jõuab palju. Muidugi on ta juba päris mitu aastat Whartoni ülikooli kõige popim õppejõud, kirjutanud hulga alati nauditavaid lugemiselamusi pakkuvaid bestsellereid ning teinud tööd Google’is, Facebookis, NBAs, Goldman Sachsis jne. Ent minu jaoks teevad ta tänapäeva üheks oma valdkonna tipptegijaks ikka needsamad lihtsad, igapäevase töö ja elu ja õnne ja hakkamasaamisega seotud teadmiste killud.

Ta räägib nii enda kui ka teiste asjatundjate uuringute järeldustest sellisel moel, et ma saan aru ja veelgi enam, selle teadmisega on midagi, kas siis tööl või kodus, peale hakata. Ja omajagu lisab vürtsi asjaolu, et sageli – analoogselt artikli alguse esinemise jutule – on tema tähelepanekud päris üllatavad. Näiteks.

Introverdid lasevad teistel õitseda

Kummad on paremad juhid, ekstraverdid või introverdid? Intuitsioon ja see, mida igapäevaselt kontorites näeme ütleks, et loomulikult ekstraverdid ehk inimesed, kellele meeldib suhelda erinevate inimestega, kes tunnevad ennast kodusemalt ka suurema hulga inimeste ees, kes räägivad pigem palju ja kes tahavad kirja kirjutamise asemel kindlasti kokku saada. Kui sa ka nii arvasid, siis on sul õigus. Aga siiski ainult sellisel juhul, kui vaja on n-ö ees lipuga vehkivat ja “mina-tean-kuidas-asjad-käivad” juhti. Ehk ekstraverdid on edukamad (ja mõõdetuna ikka rahas, äri kasumlikkuses) siis, kui töötajad on väheaktiivsed, väheinitsiatiivikad, pigem käsutäitjad. Ent niipea, kui on vaja töötajate initsiatiivikust, vastutuse võtmist, kaasarääkimist ja -tegemist, on ekstraverdid keskmisega võrreldes kehvema tulemuse tegijad. Ning päris tegijad on siis hoopis introverdid, kes lasevad inimestel “õitseda”. Või siis näiteks järgmine küsimus.

Miks ma peaksin teisele inimesele tunnustust jagama, kui keegi mind ei tunnusta? Tõepoolest – väidetavalt on selline mõtteviis omane meist päris paljudele, tunnustus, kiitmine, hea tegemine on justkui mingi kaup. Kui mulle ei anta, siis mina ise ka ei anna. Grant väidab aga, et sellest hoolimata peaksid kiitma, tunnustama, head tegema. Miks? Sest see on motivatsioonilaks sulle endale. Nimelt väidab Grant, et kui me aitame kedagi, kiidame-tunnustame teist inimest, siis saame sellest motivatsioonidoosi ka ise. Ning sageli on see tugevamgi, kui kiituse saaja tunnustus saades tajub. Niisiis, tahad olla motiveeritud? Mine kiida kedagi!

Mõtestatust maksab otsida

Väga suur osa Granti töödest ja tegemistest on seotud tähendusrikkusega – nii töö kui ka eraelu poole peal. Sest Grant väidab – ja toob kinnituseks rea eksperimente ja uuringuid – et mõtestatus on tugevaim motivaator, mis meid elus mitmesugustest olukordadest läbi veab. Mõtestatus tööl võib tähendada 2–3 kordset kasvu tulemustes (mitmeid kordi tehtud eksperimendi järeldus) ja kõige lihtsam on seda mõõta inimese usuga sellesse, kas tema tööl on positiivne mõju teistele inimestele. Mõtestatus eraelus on õnne ja heaolu üks allikatest. Ja muidugi on tuumakus ja tähendusrikkus ka see, mis aitab üle saada hetkedest, kui elu meie pead ei paita.

Mida originaalsed inimesed teisiti teevad? Ühed põnevamad ja ka üllatavamad killud Granti varasalvest tulevad aga välja tema raamatus “Originaalsus”. Mingis mõttes on see raamat ka müüdipurustaja. See rebib maha arusaama, et edukad – ja neid on Granti raamatusse sattunud palju ja mitmesuguseid – on kuidagi eriti olemuslikult-geneetiliselt erilised, et nad on sellistena juba sündinud.

Tõsi, jah, kui sa juhtud olema vanem laps peres, siis on tõenäolisem, et sinust, mitte sinu nooremast vennast-õest saab korralik juht. Ent samas on ka tõenäolisem, et nooremast vennast-õest saab sinu juhitava firma omanik – sest ta on valmis sinust rohkem riskima.

Ent siiski, mis neid originaalseid inimesi siis eristab? Grant toob esile kolm põnevat nähtust seoses edukate originaalsete inimestega. Esiteks, tüüpiliselt on nad edasilükkajad. Ehk nad teevad otsuseid, töid jne kaheteistkümnendal tunnil, pigem hiljem kui varem. Nn üliõpilase efekt ehk viimasel ööl õppimine on sageli nende tavapärane tegevusstiil.

Tagajärg on see, et nende tööd, otsused on loovamad. Kui sa oled “korralik” ja teed asjad ilusti graafikus ja ehk ka ennetähtaegselt ära, siis “viie” saad küll, aga liiga suurt jälge järeltulevatele põlvedele maha vast ei jäta. Uue äri alustamise kohta ütleb Grant: kiirustades esimene pole mõistlik olla, ebaõnnestumise tõenäosus on kordades suurem. Küll aga tasub olla teine või kolmas ja teha asju lihtsalt teisiti ja paremini.

Hirm proovimata jätmise ees

Teine originaalseid inimesi iseloomustav nähtus on, et nad, samamoodi nagu kõik teised, kahtlevad endas ja kardavad ebaõnnestumist. Ent kui meie, n-ö lihtsurelikud, kardame ebaõnnestumist, sest võime ju häbisse sattuda – mida ikka teised minust mõtlevad jne, siis originaalsed inimesed kardavad ebaõnnestumisest veelgi rohkem jätta proovimata. Inimesed ei kahetse tavaliselt neid asju, mida nad on teinud, vaid neid, mida nad on tegemata jätnud.

Ja kolmandaks: selleks et saada edukaks, tuleb teha palju katseid. Ühe hea idee saamiseks tuleb välja mõelda ja läbi katsetada palju halbu ideid. Ning seda originaalsed inimesed just teevadki.

Vaadates neid kolme nähtust ning ka teisi soovitusi-järeldusi tekibki see tunne, mis Granti raamatuid lugedes on ehk see kõige väärtuslikum: see kõik – edukus, õnn, heaolu, rahulolu, tagasilöökidest ülesaamine – pole mingi umbluu või kellegi teise poolt meie elu jaoks disainitud asjad. Need kõik kipuvad olema meie enda otsuste ja tegevuste tagajärg. Ja need tegevused, otsused on lõppkokkuvõttes üsna lihtsad. Suurim takistus Granti pakutavate teadmiste kildude rakendamisele vaatab meile vastu peeglist.

Adam Grantilt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut “Anna ja võta” (2016) ja “Originaalsus” (2017).

Vaata raamatu kohta rohkem SIIT
Rohkem juhtimisraamatuid leiad SIIT

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: