Raamatuarvustus

Kas enesekontroll on edu mootor?

ARNO BALTIN, PSÜHHOLOOG JA KOOLITAJA

27. november 2017, 10:26
Arno Baltin, psühholoog ja koolitaja

Walter Mischel on enesekontrolli alal üks maailma suurimaid asjatundjaid ning ta on tõestanud, et rahulduse edasilükkamise võime mängib eduka elu ülesehitamises väga tähtsat rolli. Mida parem see võime on, seda paremad on õpitulemused ning sotsiaalne ja vaimne toimetulek, seda tervislikum on inimese elustiil ja kõrgem enesehinnang.

Lapsele näidatakse vahukommi ja antakse talle valida: sa võid selle ühe kommi kohe ära süüa, aga kui sa ootad, saad hiljem kaks kommi. Mida ta teeb? Ja milline on tema käitumise mõju hilisemale elukäigule?  Kas tahtejõud on kaasa sündinud või saab seda õppida?

Walter Mischeli raamatust ja enesekontrollist räägib psühholoog ja koolitaja Arno Baltin.

Raamat „Vahukommikatse“ ei räägi kaugeltki ainult ühest katsest. Mis on selle raamatu peamine iva?

Mulle tundub, et peamine sõnum on lootusrikkus. Walter Mischel ütleb, et erinevalt varasemast arusaamast, mille järgi käitumine oli tugevasti määratud kas pärilikkuse või väliskeskkonna poolt, on tegelikult inimese käitumine palju paindlikum. Ja seda paindlikkust saab igaüks iseenda huvides rakendada. Ent lisaks peamisele on veel hulk häid külgnevaid sõnumeid.

Käitumine on ennustatav teatud tõenäosusega. Vaatleme täna oma eelkooliealist last tegemas valikuid ja võime ette aimata kuidas tal täiskasvanueas minema hakkab. Samas lapsepõlve käitumine ei taga või väldi teatud käitumist hilisemas elus. Inimene on leidlik. Lapsed, kes seati kiusatuse ette ja kes said selle ülesande mõttest aru, leiutasid viisid kuidas end vaos hoida. Või kui neile neid vaoshoidmise võimalusi näidati, siis võtsid nad need kasutusse. Õpivõime võib korvata sünnipära ja kasvutingimuste pidurdavat mõju. Vaatamata sellele, et me sünnime siia ilma erinevate eeldustega, mis avalduvad juba väga varases eas (raamatus on kirjeldatud näiteks katset, milles hinnati titade ärevust, kui emad silmapiirilt kadusid), on siiski võimalik oma n-ö puudujääke elu jooksul õppimise teel korvata. Turvalisel keskkonnal on suur osa lapse käitumise suunajana. Keskkond, mida ei saa usaldada, ei pane lapsi mõnu edasi lükkama. Kui lapsele öeldakse, et saad kaks kommi hiljem, aga kogemuse põhjal ta teab, et see jääbki vaid lubaduseks, siis pole tal mingit huvi suuremat naudingut ootama jääda.

Vahukommikatse teeb nauditavaks tema lihtsus. Katsest on välja kasvanud variatsioonid ja pikaajalised vaatlused ning on tekkinud seosed paljude köitvate küsimustega. Näiteks küsimused: Mis on isiksus? Millises vahekorras on kaasasündinud ja elu jooksul omandatud käitumisviisid? Kuidas saab eksperimentaalpsühholoogia tulemusi argielus rakendada? Milline on sellise sekkumise võimalik toime? Kuidas on vaadeldav käitumine seotud aju toimimisega?

Kas olete ka ise midagi sellest otseselt oma praktikas rakendanud? Millised on teie isiklikud tähelepanekud?

Paljud lapsed teevad seda, mida minagi mäletan end lapsena tegevat. Paremad palad toidukorral jätsin viimaseks. Ei söönud kõige maitsvamat kohe ära, et saada sellest hiljem (kui vähem maitsev toit söödud) täit mõnu.

Esimene kord, kui teadlikult Walter Mischeli lähenemist meenutavat mõttekäiku märkasin, oli 80. aastate keskel ühe Moskva kolleegi juures kodus. Ta püüdis oma lapse käitumist suunata mõnu edasi lükkama, pikendama. Ma ei teadnud tollal midagi vahukommikatsest aga see köögis kogetud suhtlus jäi mulle meelde.

Esimene kasulik kokkupuude Walter Mischeli katsega toimus seoses ajajuhtimisele pühendatud õppetööga. Avastasin enda jaoks Philip Zimbardo ajakasutamise teemalised kirjutised ja esinemised. Raamatus „Aja paradoks“ käsitleb ta nähtust, et inimeste tähelepanu jaotub ajaskaalal erinevalt. Osa inimesi on enam hõivatud mineviku, osa oleviku ja osa tulevikuga. Tulevikust rääkides toob Zimbardo ühes oma videoesitluses toeks Mischeli katse, mida ta ka ise on korranud. Zimbardo jaoks oli oluline, et osal lastel on „kui …, siis …“ järeldamise oskus paremini arenenud. See seostub võimega tulevikku vaadata, seda ette näha. Kui ma teen praegu seda, siis tulevikus võib juhtuda too. Lapsed, kelle tulevikuperspektiiv oli vähe arenenud, satuvad sageli raskustesse.

Olen kohanud ka halvakspanevat suhtumist, et need, kes n-ö „oma vahukommide järel ootavad“, elavad üksluiset ja magedat elu.

Mischel ei esita mustvalget pilti. Kujunditena kasutab ta lugu sipelgast ja rohutirtsust. Üks teeb pingelist tööd, et luua talve üleelamiseks varud, teine elab tänasele päevale. Mõlemad on vajalikud. Samas elame meie kliimavööndis, kus ilma talvevarudele mõtlemata suvi rõõmsalt mööda saata oleks hukatuslik. Lühikeses ajalõigus võib see teise kommi ootamine olla elu ilma maitseta. Aga pikas mitte. Unistuste matka jaoks raha koguja saab kogu oma värvikuse hiljem täiega kätte.

Samas ei pruugi ka spontaansus või pidurdamatus olla alati midagi toredat. Mischel kirjeldab vihapidurdamatusega inimesi, kes teatud olukordades spontaanselt plahvatavad. Tagajärjeks on kehvad suhted. Sellised spontaansed reageerijad võivad jääda tõrjutuks. Neil on raskusi püsisuhete loomisega. Ka Mischel soovitab tasakaalu. Kuum süsteem on omal kohal, et elule vürtsi anda. Kestev tahtejõu rakendamine (impulsi pidurdamiseks) väsitab jahedat süsteemi. Mischel räägib sel puhul tahtejõu kurnatusest.

Kindlasti tasuks vaadata millist käitumist hüvitatakse antud keskkonnas laiemalt. Kas ettevõtte või riigi tasemel otsitakse lühiajalist tulu või on tavaks teha pikaajalisi kavasid. Seda teemat on ka kultuuriuurijad käsitlemisväärseks pidanud – näiteks Geert Hofstede.

Olete öelnud, et „Vahukommikatset“ saab kõrvutada Kahnemani raamatuga „Kiire ja aeglane mõtlemine“. Milliseid paralleele võiks tuua?

See on huvitav küsimus. Hea kolleeg Mare Pork arvab, et Kahneman on teinud katse kirjeldada tunnetuspsühholoogia keeles Freudi psühhoanalüütilist inimesekäsitlust – alateadvuse olulist osa inimese toimimises. Kahenman ise Freudi oma raamatus ei nimeta. Küll aga teeb seda Mischel. Mõnes kohas avaldab Freudile kiitust tema ette- ja läbinägelikkuse eest, mõnes kohas polemiseerib. Siin võib otsida seost ka autori väljaõppega. Ta kirjeldab end kliinilise psühholoogia doktorandina tegutsemas. Samas kuulub tema poolehoid selgelt kognitiiv-käitumuslikule, mitte analüütilisele lähenemisele.

Mõlemas tekstis on vähemalt vormiliselt inimese infotöötluse käsitlus sarnane. See koosneb kahest suhteliselt autonoomsest süsteemist. Mischel nimetab neid kuumaks ja jahedaks süsteemiks, Kahneman aga 1. ja 2. süsteemiks. Kui aga Mischeli süsteemid on jagunenud nii, et üks on eelkõige emotsionaalne ja teine pigem ratsionaalne, siis Kahnemanil on mõlemad süsteemid ametis mõistlike otsuste tegemisega. Esimene toimetab automaatselt, (tahtliku) pingutuseta, 2. süsteem aga vajab toimimiseks tähelepanu. Need kaks süsteemi on koostoimes, olukorras kus 1. süsteem jääb hätta, tuleb appi 2. süsteem. Mischel arvab, et just (emotsionaalne) kuum süsteem põhjustab ebamõistlikke otsuseid. Kahneman leiab, et ebamõistlike otsusete põhjustajaks ei pea olema emotsioonid, tegemist on pigem otsustamisvigadega.

Kas enesekontroll on edu mootor?

Enesekontroll on hüve. Edu mootori osas ma jään vastuse võlgu, sest see oleneb selllest, mida edu all silmas pidada. Kui selleks on võime endale seatud sihte saavutada, siis kindlasti. Enesekontroll kui hüve ei ole uus mõte, pigem võiks öelda, et taasleitud. 2500 aastat kestnud budistlikust traditsioonist võib leida juhtlauseid, mis on Mischeli raamatus pakutuga on väga heas kooskõlas. Samuti on selle traditsiooni raames loodud ja arendatud vahendeid nende juhtlausete rakendamiseks. Ka tänane teadveloleku praktika toetub suures osas just sellele vundamendile.

Küsis Signe Rummo

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: