Raamatuarvustus

Südikus viib sihile

KAIE KIVISAAR, BELBIN EESTI - IMG KOOLITUS

04. detsember 2017, 13:46
Kaie Kivisaar

Miks üks osa andekaid inimesi saavutab edu, ent teine osa mitte? See on läbi aegade paljusid huvitanud teema ning selle üle on juurelnud ka psühholoogid.

Angela Duckworthi raamat “Südikus” räägib südikusest ehk sellest, mis edukaks saamisel mõju avaldab. Ta defineerib südikust kui kire ja visaduse segu, mis teeb edukad inimesed eriliseks. Südikad inimesed näevad vaeva millegi kallal, mis on nende jaoks nii oluline, et nad on valmis sellele tegevusele truuks jääma. Uuringutest on ilmnenud, et ülitähtis – ja kaugeltki mitte lihtne – on jätkata pärast tagasilööke oma sihi poole püüdlemist: “Osa inimesi saab suurepäraselt hakkama siis, kui asjad sujuvad, ent kui nende teele kerkib mõni takistus, varisevad nad kokku.” Ikka ja jälle löövad tugevamad või nõrgemad hoobid meid jalust. Kui me jääme pikali, on kaotajaks südikus. Kui ajame end taas jalule, siis südikus võidab. Mis siis südikust mõjutab?

 

Üliedukas inimene on raevukalt sihikindel
Uuringud näitavad, et üliedukad inimesed ei ole enda arvates iial piisavalt head. Nad on kõike muud kui enesega rahul. Samas on nad sügaval südames selle rahulolematuse tundega isegi rahul. Viimane kui üks edukatest jahib midagi, mis pakub talle väga huvi ja on tema jaoks väga tähtis. Just see jaht – nagu ka sihtmärgi kättesaamine – on see, mis neile rahuldust pakub. Isegi, kui nad peavadki vahel tegema midagi, mis on nende jaoks igav või ärritav või koguni valus, ei mõtle nad kunagi loobumisele. Seega üliedukad inimesed on visaduse musternäited. Nad on pidevalt motiveeritud veelgi paremaks saama, nad ei ole mitte kunagi rahul. Nad on iseenda kõige karmimad kriitikud.
Kõiki üliedukaid inimesi, tegevusvaldkonnast olenemata, iseloomustab teatav raevukas sihikindlus, mis avaldub kahel viisil. Esiteks, need inimesed on erakordselt hea taastumisvõimega ja töökad. Teiseks, nad teavad sügaval sisimas, mida nad tahavad. Peale visaduse on neil olemas ka siht.
Kui raamatu autor analüüsis ühte mahukat uuringut teise järel, ilmnes, et mida südikam on inimene, seda vähem kursimuutusi ta tõenäoliselt oma karjääri vältel ette võtab. “See on pidev soov olla üha parem. See on loorberitele puhkama jäämise vastand. Aga tegemist on positiivse, mitte negatiivse meeleseisundiga. Nad ei vaata rahulolematult tagasi. Nad vaatavad tulevikku ja tahavad areneda.”
Autor jõudis teadmisele, et meie potentsiaal on üks asi. See, mida me sellega ette võtame, on aga sootuks midagi muud.

See on anne
Kui keegi saavutab midagi, mis on väärt kajastamist, kipume ütlema, et ta on erakordselt andekas. Annet ülemäära tähtsustades alahindame aga kõike muud. “Näib, nagu oleks suurepäraseid sportlasi õnnistatud erilise andega, see oleks peaaegu nagu mingi “asi”, mis on nende sees ja mis on meile ülejäänutele kättesaamatu – olgu see siis füüsiline, geneetiline, psühholoogiline või füsioloogiline. Mõnel “see” on ja mõnel mitte. Mõned “sünnivad sportlaseks”, mõned mitte.”
Kallutatus loomupärase ande poole tähendab seda, et meil on varjatud eelarvamus nende suhtes, kelle saavutuste taga on suur töö, ning meie varjatud eelistus kuulub neile, kelle puhul arvame, et nad on elus oma koha saavutanud tänu loomupärasele andele. Me ei pruugi teistele sellist kallutatust tunnistada – me ei pruugi seda isegi iseendale tunnistada – ent see avaldub selgelt meie valikutes.
Kui me ei suuda mõista, kuidas sportlane, muusik või kes tahes on saanud hakkama millegi jahmatavalt imelisega, on meil kalduvus tõsta käed üles ja öelda: “See on anne! Seda ei saa mitte keegi õpetada!” Teisisõnu, kui me ei saa täpselt aru, kuidas kogemused ja harjutamine aitavad inimesel saavutada tavapärasega võrreldes niivõrd silmapaistva taseme, oleme vaikimisi seadistatud nimetama seda inimest “loomupäraselt andekaks”. Loomupärast annet mütologiseerides päästame iseennast konksu otsast vabaks. Nii lubame endal praeguse olukorraga rahul olla.
Miks me eeldame, et see, mis määrab ära, kuhu me pikas perspektiivis välja jõuame, on meie anne, mitte meie jõupingutused? Andele keskendumine juhib meie tähelepanu kõrvale milleltki, mis on vähemalt sama oluline – jõupingutustelt.

Anne × jõupingutused = oskus
Francis Galton on esimeses edu eeldusi käsitlenud teadusuuringus (1869. aastal) järeldanud, et need, kes saavutasid erakordseid tulemusi, olid märkimisväärsed kolmel moel: neil olid ebatavalised võimed, ent peale selle iseloomustas neid ka see, et neil olid kaks kindlat isikuomadust – erakordne innukus ja suur töövõime.
Autor selgitas kahe lihtsa võrrandiga, kuidas jõuda andest saavutusteni. Need võrrandid on sellised:
anne × jõupingutus = oskus
oskus × jõupingutus = saavutus.
Teooria ütleb, et kui jälgida identsetes oludes eri inimesi, sõltuvad nende saavutused üksnes kahest tegurist: andest ja jõupingutustest. Anne, st see, kui kiiresti meie oskused paranevad, on loomulikult tähtis. Ent jõupingutused on nendes võrrandites esindatud kahel, mitte ühel korral. Oskused ei ole sama mis saavutused. Ilma jõupingutusteta ei ole anne midagi muud kui kasutamata potentsiaal. Ilma jõupingutusteta ei ole oskused midagi muud kui see, mida te oleksite võinud teha, ent ei teinud. Jõupingutuste abil saab andest oskus ja jõupingutused on ka need, mis teevad oskused produktiivseks.

Südikas inimene harjutab sihipärasemalt
Võttes kokku teadmised ning aastakümnete vältel erialakirjanduses käsitletud andmed, jõudis autor järgmise järelduseni: südikad inimesed harjutavad sihipärasemalt.
Mis see sihipärane harjutamine autori vaates on?
- Selgelt määratletud pikaajaline eesmärk.
- Täielik keskendumine, panustamine.
- Vahetu ja informatiivne tagasiside.
- Kordamine koos analüüsimise ja (tegevuse) täiustamisega.
Kui meil on oma võimetest kinnistunud arusaam, selgitame ebaõnne põhjusi pessimistlikult ning see omakorda sunnib meid raskes olukorras alla andma ja selliseid olukordi koguni vältima. Seevastu edenemismõtteviisi korral selgitame ebaõnne optimistlikult ning tulemuseks on visadus ja uute proovikivide otsimine, mis meid lõppkokkuvõttes veelgi tugevamaks teevad. Edenemismõtteviisi on autor defineerinud kui optimistlikku sisekõnet kindla kavatsusega ebaõnn ületada.

Kuidas südikust kasvatada?
Kui soovite innustada oma last südikusele, küsige kõigepealt endalt, kui suure kire ja visadusega te ise oma elu eesmärkidesse suhtute. Siis küsige endalt, kui tõenäoliselt innustab teie kasvatusviis last teie eeskuju järgima. Kui vastate esimesele küsimusele “väga suure kire ja visadusega” ja vastus teisele küsimusele on “väga tõenäoliselt”, siis kasvatategi juba oma lapses südikust.
Mitte kõigil südikuse võrdkujudel ei ole olnud õnne omada tarka isa ja ema, kuid kõigil, keda autor oli intervjueerinud, on olnud võimalik osutada mõnele inimesele oma elus, kes on õigel ajal ja õigel viisil innustanud neid püüdlema kõrgete eesmärkide poole ning andnud neile nii vajalikku enesekindlust ja toetust. “Ei pea olema lapsevanem, et kellegi elu muuta. Kui hoolid ja uurid tagamaad välja, saadki midagi ära teha. Püüdke mõista, mis inimeste elus toimub, ja aidake nad sellest olukorrast välja.” 
Kõige tõenäolisemalt on meil lapsepõlves endale võetud kohustusega lõpule minemiseks vaja südikust, ent samal ajal suurendame me oma südikust selle protsessi käigus.
Südikust on võimalik arendada ja selleks on autori vaates kaks võimalust. Omal käel saab oma südikust kasvatada n-ö seestpoolt väljapoole: me saame oma huve süvendada. Saame kujundada rutiini, milles igapäevased väljakutsed aitavad meil oma oskusi täiustada. Saame oma töö siduda mõne väljaspool meid endid oleva eesmärgiga. Me saame õppida lootma olukorras, kus seis näib olevat lootusetu. Südikust saab kasvatada ka n-ö väljastpoolt sissepoole. Abiks on lapsevanemad, treenerid, õpetajad, ülemused, mentorid, sõbrad – südikuse arendamine sõltub väga suurel määral teistest inimestest.

Me ise seame endale piirid
Meil kõigil on oma piirid, mitte üksnes ande, vaid ka võimaluste poolest. Ent tihedamini kui ise arvamegi, on need piirid meie enda seatud. Me proovime, meid saadab ebaedu, ning me järeldame, et oleme oma võimaluste lae saavutanud. Või siis muudame kurssi pärast paari esimese sammu astumist. Mõlemal juhul ei lähe me oma teekonnal nii kaugele, kui võiksime.
Südikus tähendab seda, et paneme ühe jala teise ette. Et olla südikas, tuleb jääda kindlaks huvipakkuvale ja eesmärgipärasele sihile. Südikus tähendab seda, et me pühendume päev päeva järel, nädal nädala järel ja aasta aasta järel raskele harjutamisprotsessile. Südikus on see, kui kukud seitse korda ja tõused kaheksa.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: