Raamatuarvustus

Andega jõuad kaugele, ent südikusega jõuad kaks korda kaugemale

RAIMO ÜLAVERE, COACH JA KOOLITAJA

28. detsember 2017, 10:03
Raimo Ülavere

Angela Duckworth ehmatas aastaid tagasi USA maineka sõjaülikooli West Pointi sisseastumiskomisjoni väitega, et ta suudab paremini kui isiksusetestid ja koolide lõpuhinded ennustada sisse astunud kadettide edukust. Ja ta tõestas oma väidet. Edukalt.

Duckworth on psühholoog, kes väidab, et kui inimeste edukuse ja hakkamasaamise peaks taandama ühe omaduse peale, siis selleks on südikus. Ehk teisisõnu kirglikkus sihi suhtes ja visadus tegemistes.

Anne ja jõupingutused
Angela Duckworth ütleb raamatus "Südikus" nii: selleks, et meil tekiks oskus midagi hästi teha, on vaja törts annet ja jõupingutusi – et anne oskuseks lihvida. Inseneri mõtlemisega inimeste jaoks näeb see välja nii: anne x jõupingutus = oskus.
Ent see on alles see tase, kus inimene oskab midagi hästi teha. See ei tähenda veel, et ta on ka midagi oma oskusega saavutanud. See on umbes see tase, kus oleme tennises ära õppinud enam-vähem korralikult servimise, lööme enamiku lööke üle võrgu (ja samas mitte üle platsi) ning me ei mõtle liiga palju sellele, kuidas me täpselt lööme – liigutus on peaaegu automaatne. Igaüks meist on mingis valdkonnas, mingis tegevuses jõudnud sellele tasemele. Selleks aga, et inimene ka midagi saavutaks, on vaja … veel jõupingutusi. Ehk jällegi ka inseneridele mõeldes: oskus x jõupingutus = saavutus.
Üks kord anne, kaks korda visadus. Kas see on vaid teooria? Duckworth on oma teooriale, hüpoteesile ka teaduslikke tõendeid leidnud. Muuseas, lihtsalt vahepalaks, Duckworth jätkab tänapäevaste psühholoogide seeriat, kes kinnitavad, et sellist asja, nagu tahtejõu või visaduse geeni pole olemas. Ja samas möönab ta, et edu saavutamiseks on siiski ka geenidel oma roll. Päris ilma geneetilise soodumuseta ei saa, ent kindel on, et ilma visaduseta, harjutamiseta, töö tegemiseta ka ei saa. Praktilised näited visaduse mõjust?

Visaduse test ennustab hakkamasaamist
Peale n-ö üksikjuhtumite uurimise – mille puhul edukad inimesed räägivad sellest, kuidas nad edukaks said (mulle kohutavalt meeldib üks kunagi kuuldud ütlus, et üleöö edu saavutamine võtab aega umbes 10 aastat) – on Angela Duckworth ka mõõtnud, kui suurt mõju südikus inimeste hakkamasaamisele ja edule avaldab. Näiteks üks esimesi eksperimente, mille Duckworth tegi, oli USA West Pointi sõjaülikooli sissesaanutega. West Point on üks mainekamaid sõjalist kõrgharidust andvaid asutusi ja sinna on pehmelt öeldes raske sisse saada. Ja … seal on vähemalt sama raske sees püsida.
Duckworth tegi kõigile sisseastujatele visaduse testi ning võrdles testi tulemusi kadettide hakkamasaamisega, sh ka sellega, kas ja kuidas nad ka ülikoolis püsisid. Ning leidis, et visaduse test ennustab tublisti paremini igatsorti muudest analüüsidest, testidest, sisseastumise või keskkooli hinnetest seda, kas ja kui hästi inimene koolis hakkama saab. Samalaadseid visaduse teste on Duckworth tänaseks teinud väga paljudes valdkondades ja tulemused ikka samad – edukus visaduse testis on enamikul juhtudel korrelatsioonis edukusega töös, eraelus. Ja mis oluline, on korrelatsioonis ka sellega, kuidas inimene oma eluga rahul on. Ehk õnnelikkusega. Mida see südikus siis ikkagi tähendab?

Kirglikkus kaugema sihi suhtes. Esiteks tähendab südikus kirglikkust sihi suhtes. See tähendab sisuliselt seda, et tegevustel on tähendus, mingi pikaajaline siht. Selle juurde saab üha uuesti ja uuesti tulla ning see hoiab inimest rajal. See tähendab teisalt ka lühiajalistele ahvatlustele vastupanemist – teisest koogitükist loobumist, kui siht on tervislikum toitumine ja parem tervis, või hommikust sörki hoolimata voodisse sooja ihkavast häälekast inglikesest õla peal ja tibutavast vihmast. Seega see kirglikkus pole lõõmav, hingeldav ja lühiajaline, vaid pigem rahulik ja tüüne, ent kindel nagu Mississippi jõgi.

Südikus tähendab ka järjekindlust. Teiseks tähendab südikus aga visadust. Mitte alla andmist enne lõppu. Näiteks tehes otsuse, et proovin oma käitumist muuta, teen ka teadvustatud otsuse, et hoian sellest kinni vähemalt kolm kuud, et see harjumuseks saaks. Ja et selle mõju hakkaks välja paistma. Enne ei anna alla. Duckworth tõdeb, et liiga sageli anname inimestena kergeid loobumisvõite – proovisin, et tulnud välja, võtan uue asja. Ent sellisel moel liblikana lillelt lillele hüpates ei olegi võimalik, et meis areneks välja oskus. Ja veel väiksem on tõenäosus, et me jõuaksime ka oma oskust edukalt kasutada.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: