Raamatuarvustus

Inimloomus ei muutu

NELLI JANSON, LHV PANGA VANEMMAAKLER

21. august 2018, 16:10
Nelli Janson, LHV Panga vanemmaakler

Edwin Lefevre’i "Aktsiamänguri pihtimus" on tänini üks enim loetud investeerimisraamatuid, kuigi on kirjutatud juba peaaegu sada aastat tagasi. Mis on juhtunud minevikus, juhtub ka tulevikus ikka ja jälle. Inimloomus ei muutu mitte kunagi.

Just inimpsühholoogia ning selle seos aktsiaturgude ja kauplemisega on läbiv teema Edwin Lef?vre’i raamatus „Aktsiamänguri pihtimus“. Ta jutustab 20. sajandi alguses USA aktsiabörsil tegutsenud kaupleja Larry Livingstoni teekonnast Wall Streeti tipptegijate hulka. Peategelase prototüüp on legendaarne kaupleja Jesse Livermore, kes teenis kauplejana arvestatava varanduse tänu sellele, et tundis turul ära korduvad mustrid – käituvad ju inimesed teatud olukordades samamoodi olenemata ajast, riigist ja rahvusest. Kuigi väidetavalt polnud Edwin Lef?vre’il endal aktsiaturgudega vähimatki seost, siis oli neil Livermore’iga tekkinud erakordne omavaheline sünergia, mille tulemusel sündis tänase päevani kõrgelt hinnatud meistriteos.

Rutiinitaluvus ja enesekontroll on eduka kauplemise nurgakivid. „Aktsiamänguri pihtimus“ keskendub paljuski peategelase kauplemisstrateegiale ja tema kõige olulisemaid tehinguid analüüsitakse üsna põhjalikult. Teiste hulgas vaadeldakse neid, mis paiskasid Larry Livingstoni püünelt põrmu, sest – nagu raamatuski öeldud – kahjumit toonud tehingud on sama olulised kui kasumlikud. Neis peegelduvad kõige selgemini vead, mida kaupleja on teinud ja millest peab õppima, ning õppida on ühel kauplejal palju.

Kõnealune raamat pole kindlasti ilukirjanduslik teos, kuid domineeriv lakooniline toon mõjub antud teema puhul pigem toetavana, sest rõhutab eduka kaupleja kõige olulisemaid omadusi, milleks on hea rutiinitaluvus ja enesekontroll. Enamik raamatus kirjeldatud lugudest on reaalselt aset leidnud ja seega viiakse lugeja muu hulgas ka tormiliste ajaloosündmuste keskele, mis maailma aktsiaturge toona mõjutasid.

Sihikindlus viib sihile. Muidugi tuleb tõdeda, et paljud meetodid, mida Livingston börsidel kasutas, on tänapäeval kriminaalkorras karistatavad, sest kauplemine on saanud pähe märksa tugevamad päitsed. Paljud praegused kauplejad kurdavad, et turul raha teenimine on muutunud väga keeruliseks, ja täpselt sama nendib Livingston. Ta märgib mitu korda kahetsusega, et 19. sajandi keskpaigas oli börsil kaubelda tunduvalt lihtsam. Tegelikult tõmbab see jämeda joone alla raamatu peamisele sõnumile: ei ole midagi uut siin päikese all.

See raamat ei ole kindlasti pelgalt ühe noore andeka mehe erakordne edulugu, sest peategelase tee tippu polegi selles ehk kõige tähelepanuväärsem. Pigem rullub meie ees lahti kohati üsna hullumeelne ja kinnisideedest kannustatud ristiretk, mille vältel ulatuvad võidud ja kaotused lausa äärmusteni. Sihikindlus, millega Livingston end sügavast august uuesti välja kaevab, on ühtaegu imetlusväärne ja hirmutav ning just seal jagab autor meile Livermore’i kõige väärtuslikumaid nõuandeid.

Iga tehing on lahing oma instinktide vastu. Jesse Livermore oli tuntud üksi tegutsejana, kes ei kuulanud kunagi teiste nõuandeid ega soovitanud seda teha ka kellelgi teisel. Selles ilmutab ennast teatav paradoks, sest just tema õpetusi on järginud väga palju kauplejad üle maailma. Lisaks saab ta oma kauplejaelu ühe valusaima õppetunni just iseenda reegleid rikkudes. Kuid selleks, et jõuda tasemele, kus vankumatu usk endasse ja oma oskustesse toob edu, on vaja tihtipeale roomata läbi kõige madalamatest põhjakihtidest, vanduda alla oma uhkusele ning tunnistada oma eksimusi.

Mul on „Aktsiamänguri pihtimusega“ sügavalt isiklik seos, sest see oli esimene börsiteemaline raamat, mida ma 17 aastat tagasi lugesin. Pean nüüd tunnistama, et tookord läks väga palju selle teose olulisi sõnumeid minust mööda. Tõeline äratundmisrõõm (ja ka kibeda maiguga samastumisefekt) valdab selle lugejat alles siis, kui ta on ka ise börsikarussellil mõne sõidu kaasa teinud ning püüdnud kobamisi leida väljapääsu selle emotsioonide laviini alt, milles osale tunnetele ei oska isegi nime anda. Selline lugeja on ka ise olnud üllatanud, millise skaalani võivad ulatuda frustratsioon ja eufooria ning sellel kõigel, nagu Livingstone ütleb, ei ole tegelikult rahaga suurt pistmist – iga tehing on väike lahing oma instinktide vastu. Ja ometi jäi mulle sellest raamatust tookord midagi külge, mis enam minust lahti ei lasknud.

Livermore’i soovitused väärt kivisse raiumist. Nende jaoks, kes on juba oma varba heitlikesse börsivetesse pistnud, annab see raamat tõenäoliselt värske kinnituse, et kauplejana oledki sa tõepoolest ise oma õnne sepp. Sinu ainus kohtumõistja on börs ja oma ebaõnnestumistes saad sa süüdistada ainult iseennast. Neil, kes on sama rikkumata kui mina seda raamatut esimest korda lugedes, soovitaksin olla ettevaatlik, sest see võib muuta teie elu igaveseks.

Raamatu peategelase tegutsemisest börsil õhkub vankumatut usku endasse ja oma ideedesse ning ta põleb nii ereda leegiga, et kõrvetab raamatu lugejatki. Kuid justkui kurva alltekstina teame nüüd, et Jesse Livermore’i nii tuline võitlusvaim rauges siiski lõpuks. Iroonilisel kombel murdis seesama heitlik inimloomus, mille etteaimatavus tegi temast mitmel korral väga rikka mehe, kahjuks tema enda.

Sellest hoolimata on Livermore’i soovitused väärt kivisse raiumist. Ta on meile tõestanud, et maailma vallutamiseks ei ole vaja rohkem, kui olla järjepidev ja enesekindel ning õppida oma vigadest. „Aktsiamänguri pihtimus“ on tema hindamatu, kuid ka mõnevõrra nukker pärand kõigile neile, kes on sidunud oma elu aktsiabörsiga.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: