Raamatuarvustus

Miks me valetame?

TALIS BACHMANN, TARTU ÜLIKOOLI KOGNITIIVSE JA ÕIGUSPSÜHHOLOOGIA PROFESSOR

17. september 2018, 15:52
Talis Bachmann, Tartu ülikooli kognitiivse ja õiguspsühholoogia professor

Valetamisraamatute rivvi on lisandunud Duke’i ülikooli professori Dan Ariely teos ja hea meel on tõdeda, et see kirjatükk on nüüd olemas ka eesti keeles. Valetamisest on kirjutatud palju ja asjaolu, et selliseid tekste tuleb järjest juurde, osutab valetamisprobleemi jätkuvale aktuaalsusele ja arvatavasti ka lihtsalt teema põnevusele.

Ariely on juudi päritolu USA kognitiiv­psühholoog ja käitumisökonoomika tippspetsialist ning mõistagi on tema raamat teaduspõhine, tuginedes nii tema enda uurimisrühma kui ka teiste teadlaste tehtud eksperimentidele. Ent raamat on kirjutatud sellises stiilis ja sellise üksikasjalikkusega, et on kergesti loetav ka teaduskaugetele huvilistele. Nii põhiteema – valetamine kui käitumisviis – kui ka selle paljud kontekstid kõnetavad meid kõiki. Raamatut iseloomustab avar teemade ring, huumoririkas tekst ning eluliste näidete rohkus.

Kui ratsionaalselt me valetame?
Autor otsib vastuseid (ja ka annab neid) sellistele küsimustele: kas ebaausus piirdub pigem paari musta lambaga või on see laiemalt levinud probleem? kas otsus valetada on üdini ratsionaalne või mitte (vaagides külmalt kasu-, kahju- ja ohuðansse)? kuidas valetav inimene ennast tegelikult petab? kuidas sotsiaalne keskkond mõjutab valetamisvalmidust? Ariely selgitab, et me ei peta ega varasta sugugi nii palju, kui võiksime läbinisti ratsionaalselt ja üksnes omakasu huvides teha. See mudel (nt Beckeri simple model of rational crime ehk SMORC) ei toimi. Muu hulgas tulevad mängu enese­hinnang ja sotsiaalne kontroll.

Autor ei piirdu mõne üksiku valetamiskäitumist kirjeldava või seletava küsimusega, vaid võtab vaatluse alla palju teemasid, ja mis eriti meeldiv, enamasti vastavate teadusuuringute toel. Need teaduspõhised tõigad leiavad aga illustreerimist mõnusate eluliste näidetega. Nagu iga hea populaarteaduslikult toestatud raamat, sisaldab ka Ariely teos tavamõistuse jaoks üllatavaid teadmisi. Selgub, et petmise määr ei ole seotud petu abil võidetava rahalise kasu suurusega. Turul müüakse pimedale kliendile halva väljanägemisega kaupa isegi vähem kui nägijale. Petvate isikute osakaal ei erine kultuuriti (vähemalt nende kultuuride raames, mida Ariely on koos oma kolleegidega uurinud).

Kognitiivne valetamismasin
Üks keskne kontseptsioon, mille toel autor petukäitumist ja valetamisvõimalusi pakkuvate otsustuste tegemist analüüsib, on vaimse kurnatuse (ja kognitiivse koormuse) mõju teooria. Teravmeelsetele katsetele tuginedes on Arielyl võimalik väita, et kui te eelneva keerulise vaimse tegevuse tõttu oma tahtejõu ära kurnate, on teil märgatavalt raskem oma ihasid ohjeldada ning nõnda võite ära kurnata ka oma aususe. Otsustamaks, kas käituda ausalt või petta, tugineb inimene oma kognitiivsetes protsessides aju otsmikusagara mehhanismidele, mis suunavad ja ohjavad käitumuslikke valikuid. Automaatselt kaldub inimene pigem siiralt käituma, aga teatud mõtete või peibutiste mõjul võib ta sellelt rajalt kõrvale pöörata ja teha hoopis ebaausa valiku. Kui ohjamismehhanism on kas inimese arengust tingituna alla keskmise või kurnatud seisundi tõttu pärsitud, siis võib valelikkus ka suureneda. Kahju, et Ariely kirjutas oma raamatu siis, kui meil Eestis olid veel rahvusvaheliselt avaldamata Inga Kartoni ja siinkirjutaja tööd valetamisvalmiduse kunstlikust muutmisest transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil. Meie tulemused tegelikult toetavad suurt osa tõlgendustest, mille Ariely teeb kognitiivse „valetamis­masina“ tööd kirjeldades.

Täiuslikke raamatuid pole
Raamatus on siiski ka küsitavusi ja lähenemisviise, millega ei pruugi nõustuda. Toon mõned näited. Valetamise hulka ei saa ilmselt liigitada suurt hulka enese­pettusi, mida tehakse ebateadlikult, kuid Ariely näib need samuti vale hulka liigitavat. Katteta on jäänud konkludentne petmine, mille korral osav poliitik, reklaamija või ärimees paneb eraldi võttes täiesti tõele vastavad väited niimoodi kokku, et mõjustatav teeb oma peas vale järelduse. Mõnes kohas on neurobioloogiline käsitlus kas liiglihtsustatud või eksitav. Ka moraali ja eetika poole pealt jääb raamatus üht-teist siiski ütlemata, näiteks valelikkuse relatiivsust käsitledes – aga rangelt eetilise lugeja lohutuseks saame öelda, et raamatuid on teisigi ning täiuslikke pole.

Ometi on tekst teaduslikus mõttes valdavalt väga pädev. Enamgi veel, ka ebatäiuslike oopuste hulgas on pagana palju mõnuga loetavaid ning Ariely raamat on üks sellistest.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: