Raamatuarvustus

Parema mina poole tuleb astuda üks samm korraga

JORGEN MATSI, PSÜHHOLOOG, TREENER

29. jaanuar 2018, 09:20

Pean tunnistama, et olen Russ Harrise raamatu “Enesekindluse lõhe” fänn, kuigi olen lugenud kümneid eneseabiraamatuid.

Pean enamikku neist, mille lugemiseni olen jõudnud, headeks ja kasulikeks, aga siiski on just “Enesekindluse lõhe” ainus, mille kohta saan öelda, et olen seda kaanest kaaneni lugenud mitu korda.
Olen seda soovitanud, kinkinud ja laenanud sõpradele, teraapiapatsientidele ja spordipsühholoogilise nõustamise klientidele. Minul aitas see õppida võistlema võistlusärevuse kiuste ning tegema isiklikus- ja erialases elus ette tulevaid raskeid valikuid kindlama käega. Arvan, et Harrise lähenemisega peaksid tutvuma kõik, keda huvitab sooritus mistahes valdkonnas. Kui enesekindluse puudumine kummitab, kui uusaastalubadused kipuvad jaanuari lõpuks ununema, kui pea tahab efektiivsele tegutsemisele jalgu jääda – loe “Enesekindluse lõhet”! Fännina olen erapoolik, sinna pole midagi parata. Siiski loodan, et saan järgnevas oma arvamust natuke lahti seletada ja põhjendada ning selgitada, kas ja kellel minu arvates sellest raamatust enim kasu võiks olla.

Tutvusin esmakordselt Russ Harrise töödega, täpsemalt tema raamatuga “Happiness Trap” (eesti keeles “Õnneotsingute lõks”) vist aastal 2008. Olin oma psühholoogia magistriõpinguid lõpetamas ning proovisin rohkem õppida erinevate psühhoteraapia suundade, nende toimimisvõtete ja efektiivsuse kohta. Nende otsingute käigus sattusin pooljuhuslikult ühele kognitiiv-käitumuslike teraapiate “uue laine” suunale, millel nimeks kõlav akronüüm: ACT (eesti k “tegutse”). Lühendi taga oli pikem nimi: Omaksvõtmise ja Pühendumise Teraapia (ingl k Acceptance and Commitment Therapy). Ühest küljest püüdsin sukelduda teooria põnevasse klassikalise käitumisteaduste juurtega tausta, aga teisalt lummas mind just otsekohesus ja praktilisus, mille leidsin eriti väljendununa just Harrise raamatutest. 

Kõige tähtsam on tegutseda
Lähenemise iva peitubki tabavalt nimes: võta omaks ja aktsepteeri punkti, kus sa praegu oled. Selgita välja need suunad, kuhu soovid liikuda, kuhu või mida “su hing ihaldab”, kui poeetiliselt väljendada. Seejärel pühendu nendele väärtussuundadele! Suundadele, mille olulisust enda elus saad väljendada teadliku käitumise kaudu. Ehk: Tegutse! Ja see on kõige tähtsam! 
Tõsi, seda me oleme ju ennegi kuulnud – “Ah, lihtsalt tee see ära!” “Võta ennast kokku!” jms. Sagedasti sellest ei piisa, see ei aita. Veelgi hullem – sellised väljastpoolt tulevad sõnumid võivad süvendada ahastust, mida tunneme, kui endas kõhkleme, aega on vähe või arvame, et võib-olla pole me piisavalt head, targad, osavad, ilusad, enesekindlad jne. “Enesekindluse lõhe” on minu arvates üks parimaid raamatuid, mis seletab, kuidas hakata asju “lihtsalt” ära tegema. Seletab, kuidas juhtida enda mõtlemist ja käitumist. Seletab, kuidas ületada kuristikku enda motivatsioonis ja enesekindluses, kuidas saada üle enda hirmudest, et tõesti elus midagi muuta. 
Tõsi, ääremärkusena ütlen, et keskmine kriitiliselt mõtlev eestlane peab ilmselt natuke silma kinni pidama Harrise (kes tegelikult on austraallane) kohati ameerikaliku või müügimeheliku stiili ees. Proovige sellesse suhtuda väikese muigega ning laske ennast hoopis kaasa haarata ning inspireerida, et raamatus antavaid ideid tõesti ellu viia. Selliselt on eestlase jaoks harjumatust familiaarsusest võib-olla isegi kasu! “Enesekindluse lõhe” ei olegi niivõrd (eneseabi) õpik kuivõrd töövihik. See võib olla ka niisama vahva ja inspireeriv lugemine, aga mitte selles pole põhi­iva. Niisama lugemisest saame küll rahulolu ja head enesetunnet, aga soovides oma ellu mingit muutust, tuleb alati luua selgem tegevusplaan. Õnneks on see raamatus juba kaardistatud. Iga natukese aja tagant antakse lugejale ülesanne, mille vahel saab lahendada ka lihtsalt mõtetes, aga enamasti on vähemalt pliiats ja paber vajalikud. Vaid neid ülesandeid jooksvalt täites pääseb raamatu sisu tõeliselt mõjule. Seega on minu soovitus esmalugejale töötada lineaarselt ning nii rahulikult ja aeglaselt, kui vaja. Millegi vahelejätmine või “diagonaalis” lugemine võib tunduda küll äge, raamatul on hoogne stiil, aga harjutuste edasilükkamine takistab praktilisel poolel mõjule pääseda. 

Raamat õpetab hakkamasaamise oskust
Rakenduslikku kirjandust psühholoogia ja psühhoteraapia teemal on soovitatav lugeda keeles, milles ise suudad ka mõelda - enamike jaoks emakeeles. Seega on “Enesekindluse lõhe” tõlge Eesti raamatumaastikul väga tervitatav ka originaaliga võrreldes krõbedast hinnast hoolimata. Mida rohkem inimesi seda loeb, seda suurem on tõenäosus, et maailm nii indiviidi tasandil kui ka üldiselt on natuke parem paik. See on raamat kõigile, keda vahel kiusavad mõtted enda saamatusest, hirm läbikukkumise ees või sihi- ja motivatsiooni puudumine. Samuti võib seda soovitada neile, kes lihtsalt huvituvad sellest, kuidas ja miks mõtlemine ning selle suunamine psühhoteraapia kontekstis “töötavad”. 
Võib juhtuda, et leiad raamatust just täpselt seda, mida vajad. Ei, mitte sihti ja motivatsiooni, hakkamasaamisoskust või võlurohtu ärevusega toime tulemiseks - seda ei saa tegelikult leida ühestki raamatust. Küll aga näitab “Enesekindluse lõhe”, miks kõike seda nii väga vaja polegi. See annab häid juhiseid, kuidas panna elu enda jaoks olulises suunas liikuma.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: