Uudised

Hea juht alustab juhtimist alati iseendast

SIGNE RUMMO

11. oktoober 2018, 00:01
Mare Pork

Meeleharjutused ei ole juba ammu läänemaailmas enam nišiteema ja üha rohkem jõuab inimeste teadvusesse tõdemus, et ka meel vajab harjutamist nagu keha.

Kevadel ilmus Äripäeva raamatukirjastuselt tänapäeva psühholoogia suurkujude Richard Davidsoni ja Daniel Golemani värske raamat “Mediteerimise teadus”. Autorid võtavad selles raamatus kokku praeguse seisu, mis on lääne teadusele meeleharjutuste mõju kohta teada.

Asjast räägib lähemalt Tallinna Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Mare Pork.

Kes on Goleman ja Davidson tänapäeva psühholoogias? Goleman sai tuntuks sellega, et ta turundas kogu maailmale emotsionaalset intelligentsust ehk tundetarkust (tema sulest on varem ilmunud ka raamat “Emotsionaalne intelligentsus”). See, et praktikud võtsid tundetarkuse ideed ja tehnikad kiiresti omaks, käivitas ka valdkonna teaduslikud uuringud – esialgu ju öeldi, et seda pole üldse olemas –, nüüdseks on selle mõju aga palju laiem.

Näiteks on see mõjutanud ka sellist tohutu olulist kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria teemat nagu isiksusehäired. Tänapäevases haiguste klassifikatsioonis lähtutakse isiksusehäire hindamisel muu hulgas ka mitmesugustest emotsionaalse intelligentsuse näitajatest. Võib öelda, et Goleman on muutnud ametlikku isiksusehäiretele lähenemise viisi.

Davidsonile tuleb kindlasti teha kummardus julguse eest teaduse peavoolu poolt kahtlaseks peetavat teemat laborisse tuua. Juba aastakümneid on ta fanaatiku järjekindlusega tegelenud sellega, et saada teadveloleku meistrid uuringutesse.

Kas tänase seisuga võib öelda, et meel vajab samamoodi harjutamist nagu keha? Teadvelolek annab elule väga palju rikkalikkust juurde, tihti ei teata, kui palju rohkem võib maailmas ja iseendas asju märgata. Kurb oleks, kui taju rikkalikkuse võimalusi ei kasutataks.

Kui inimene teeb avara taju harjutusi või proovib vaadata, mida ta jälgib ja kui palju ta korraga saab endasse võtta, siis avastab ta väga tihti esiteks selle, kui palju huvitavat toimub sisemaailmas, aga teiseks kas selle, kui palju teisiti on tajutav välismaailm. Mulle tundub, et teadvelolekul on väga suur elufilosoofiline kaal. See annab võimaluse elada rikkalikumalt ning olla rohkem iseenda, ümbritseva ja teiste inimestega kontaktis.

Heasoovlikkuse teemad tunduvad meile esmapilgul liiga romantilised, aga tegelikult on siin ka väga tugev egoistlik pool – kui sa oled teise inimese vastu lahke, siis on see sa sulle endale väga kasulik.

Uuringud on tänapäevaks jõudnud sellesse etappi, et see põhimõte on täiesti kindel: meel vajab treeningut, kui tahta saavutada parimat keskendumist ja avaramat taju. Avar taju tähendab pidevat mittereaktiivset hinnanguvaba teadlikkust sellest, mis toimub.

Rööprähklemise korral tunnevad inimesed, et teevad ümberlülitusi sunniviisil. Samas, niipea kui hakatakse tegema avara taju harjutusi, infotöötluse maht tegelikult suureneb, eeldades, et inimene ei jää ühessegi asja seda ise märkamata kinni. Selles on teaduselt oodata veel palju uut ja huvitavat. Oleme kuulnud rööprähklemise suhtes kurja kriitikat, aga avara taju uuringud näitavad, et tõenäoliselt on siiski inimesel võimalik teha väga palju asju korraga – ja pingutuseta. On võimalik tajuda palju asju korraga ja samal ajal jälgida, kuidas ideede inkubatsioon, taipamine jms toimub. Taipamine on ajule preemia.

Mediteerimine on lai mõiste ja meeleharjutustel on väga erinev mõju. Millest algaja peaks alustama? Külalislahkus käesoleva hetke suhtes seob väga armsalt ühte kohalolu, avatuse ja igahetkelise armastuse elus olemise vastu, on minu “kassiaju” üldistus. Raamatu autorid ütlevad, et proovige leida endale üks keskendumise või tähelepanu harjutus, katsetage seda paar minutit päevas kuu aja jooksul ja vaadake, mis toimub. Läbiv on aga see, et kui tahta püsivaid muutusi, siis peab harjutamine olema järjepidev. Teatud keskendumise korral tunnedki seda kohalolekut, jälgid mitut asja korraga ja see on elutarkuse väga eriline liik, mis on tegelikult igiuus – seda on inimesed kindlasti iidsetest aegadest alates kogenud.

Kuidas juht võiks sellest teemast kasu saada? Tipptegijate koolis kasutame me väga palju mitmesuguseid teadvelolekutehnikaid ja meeleharjutusi selleks, et aidata juhtidel lahendada igapäevaelu väga praktilisi ja konkreetseid teemasid. Vana tõde on see, et juhitakse teisi inimesi, protsesse ja iseennast, ning kui juht iseendast ei alusta, siis on tal raske neid teisi asju teha. Kui protsesside juhtimisel osata reguleerida, mil määral sa suudad oma tähelepanu koondada, ning jälgida, mismoodi sa selles protsessis mõtled, siis on võimalik kogu aeg saada lisaressurssi.

Teadvelolek annab vabadust – inimene saab vabamalt toimuva üle otsustada. Tihti muutub osa maailmavaatest, nähakse ilma ja inimesi mitut moodi samal ajal. Samuti muutub kontakt teise inimesega. Sa saad aru, millal sa tegeled iseendaga ja millal vaatad teist inimest nii tähelepanelikult, et sind ennast nagu polekski ja sa oled täiesti keskendunud. See kogemus on hoopis teistsugune. Kui sa toodad arvutis teksti, siis tasub samal ajal jälgida, kuidas mõte hüppab, vaadata, kuhu ta hüppas, ja uurida, äkki sellel on ka parasjagu käsil oleva tekstiga mingi väga oluline seos. See kõik teeb maailma rikkalikumaks ja kõvasti positiivsemaks. Rõõmust tuleb energiat juurde. Samuti on kannatamine lihtsam.

Mare Porki koolitusel on võimalik osaleda alates oktoobrist. 23.10.2018-12.06.2019 toimub Tipptegijate kool. Lisainfot saab SIIT.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: