Uudised

Kuidas saavutada sisemist tasakaalu?

SIGNE RUMMO

29. oktoober 2018, 13:47
Anni Kuusik

Tunnustatud psühholoog Susan David, raamatu „Emotsionaalne paindlikkus“ autor on üle 20 aasta uurinud emotsioone, õnne ja saavutusi ning leidnud, et olenemata sellest, kui intelligentne ja loov on inimene või milline on tema isiksuse tüüp, määrab edukuse see, kuidas ta saab hakkama oma sisemaailmaga.

Susan David leidis, et suurimate eesmärkideni ja rahuldust pakkuvate suheteni jõuavad need, kes on paindlikud – emotsionaalselt

paindlikud. Nad oskavad kohaneda stressi ja tagasilöökidega ega klammerdu mittetoimivatesse mõtte- ja käitumismustritesse. Allpool selgitab kliiniline psühholoog ja teadveloleku õpetaja Anni Kuusik, mis on emotsionaalne paindlikkus ja kuidas seda endas arendada.

Mis on emotsionaalne paindlikkus?

Emotsionaalne paindlikkus tähendab, et olen oma tunnetega ja aktsepteerin neid. Aga mitte ainult. See tähendab ka seda, et ma küsin, missugused on minu väärtused ja kas ma olen nendega kooskõlas. Tähtis pole mitte ainult emotsioonide reguleerimine, vaid emotsioone tuleb võtta osana tervikust. Sundpositiivsus võib mõnikord tähendada seda, et ma eitan reaalsust ja kaotan ära info, mida tunded võivad mulle anda. Näiteks võin olla olukorras, kus miski vajab muutmist või ära tegemist. Tunne võib olla väga hea sõnumitooja.

Vahel heidetakse teadveloleku liikumisele ette, et see keskendub liialt tähelepanu, keskendumise ja emotsioonide reguleerimise tehnikatele. Tähtis on ka laiem plaan - eetiline ja väärtuste plaan. Saab endas märgata: emotsioonid on siin, väärtused on siin, mis ma siis nüüd teen? Tuleb kuulata ka seda, mis on minu lähim arengutsoon.

Raamatu „Emotsionaalne paindlikkus“ autor Susan David kutsub julgema muutusi teha ja sellest võib saada omamoodi lõks: ma tunnen, et pean kogu aeg ennast ületama. Vahel tähendab emotsionaalne paindlikkus aga ka seda, et ma tunnistan, et olen väsinud, vajan puhkust, turvatunnet. Ka see võib olla tuttavast olemise viisist väljumine. See pole füüsiliselt mugav, võin olla väga stressis ja väsinud, sest tunnen, et vajan puhkust, aga püüan ikka jälle näiteks teistele meeldida või teha mingeid ülesandeid, mida oleks tark mitte teha. Teatud laadi ebamugavus tekib sellest, et ma astun tundmatusse vette ja ütlen näiteks, et võtan kuu aega puhkust sel suvel, üldse ei tee tööasju. Keha hakkab siis küll puhkama, aga samal ajal olen ebaselges võõras vees, mis tekitab ebamugavuse. Sealt võib alata areng ja iseendaga sõbrunemine.

Kuidas saada emotsionaalselt paindlikumaks?

Susan toob oma raamatus neli sammu ja esimesed kaks on seotud teadvelolekuga: kohalolek, eemale astumine, väärtuste järgi suundumine, edasi liikumine. Et saada toimuvast aru, tuleb kõigepealt asjadele otsa vaadata. Ei tule mitte lihtsal mõelda asjadele, vaid olla võimeline neid nägema, tundma, kuulma ja mõne hetke reaalsusega lihtsalt olema. Pole vaja midagi ette võtta, vaid lihtsalt olla, aga samas mitte olukorra sisse vajudes ja alistudes. Susan nimetab seda haudumiseks, kui inimene jääb millessegi kauaks marineerima. Haudumine ei tähenda, et ma olen lihtsalt oma asjadega koos ja teadlik, vaid ma lisan sinna kannatuse kihi - näiteks enesehaletsuse, hukkamõistu vmt.

Teadvelolekupraktikad ammutavad väga tugevalt meetodeid mõtlustraditsioonidest. Üks lisameetod võib olla näiteks kirjutamine. Ma võtan ja kirjutan 10?20 minutit sellest, mida olen kogenud. Selleks et kirjutada, pean astuma juhtunuga kontakti. Sellised kirjutamise kogemused võivad olla sündmuse ja emotsiooni läbi töötamiseks väga olulised ja selle käigus toimub meis justkui läbiseedimine ja seda tuleb usaldada.

Tavaliselt usaldame väga palju oma mõtlemise võimet ja püüame mõtlemisega kõik asjad ära lahendada, aga meie sees on tegelikult veel viise, mis meile on antud ja mida me ei pea juurde õppima, vaid lihtsalt rohkem usaldama. Teadvelolek on lihtsalt avatud, uudishimulik, heasoovlik ning osavõtlik pöördumine enda kogemuse ja iseenda poole ja sellega olemine. Kirjutamine lubab samuti eemale astuda. Mõnikord on teadvelolekupraktikaga seotud väga palju ideid, mis võivad viia segadusse ja tekitada veendumuse, et see on mingi uus oskus, mis tuleb omandada. Kuigi tõsi on see, et teadveloleku praktikate käigus, meie meelerahu võib suureneda, toetuvad need pratkikad siiski juba meis olemasolevale võimele olla kohal, märgata, olla avatud meele ja südamega. See on meie loomulik olemise viis.

Kuidas see juhtub, et me ikka ja jälle konksu otsa jääme?

Inimestel on loomupärane jääda oma negatiivsete tunnete konksu otsa. Üks põhjus, mis meid emotsioonidesse kinni võib jätta, on vastupanu. Vastupanu aga takistab selle poole pöördumist. Ma kohtun mingi emotsiooniga ja see on ebamugav. Loomulik reaktsioon on ebamugavusest eemalduda: mine sa tea, mis võib juhtuda. Mõneks ajaks hakkabki kergem. Mõnikord võib vältimine mõnda aega olla ka vajalik, selleks et kosuda ja end koguda. Vahel kestab aga vältimine pikka aega ja ma juba ette – vaatamata, mis koll seal kotis istub – mõtlen, et parem mitte seda olukorda puutuda, tunda või vaadata, sest mine tea, mis ma siit pudelist lahti lasen. Selline seisukoht takistab mul tegelikult küsimast, et äkki see polegi nii, võib-olla ma tegelikult jaksan selle tunda nüüd käsile võtta. Emotsioonide vältimine ning kaanetamine takistab nii emotsioone läbi töötamast ning neis peituvat infot avastamast.

Ühe selgitusena on pakutud, et automaatne vältimise reaktsioon tuleb loodusest. Ebamugavust on olnud mõistlik vältida, sest see on sageli seotud mingi objektiivse ohuga. Ebamugavad emotsioonid annavad infot, et hoia eemale. Tänapäeval aga ei toimi see alati nii. Mõnda aega marineerimine on oluline. Mõnikord aga jääme kinni või õpime minevikust ära, et parem taluda ükskõik kas vaimne või füüsiline vägivald ära, sest lapsena näiteks meil ei ole olnud valikut. 20 aastat hiljem ei pruugi see nii olla, aga ma olen konksu otsas. Siis võib abi olla sellest, et ma hakkan vaikselt küsima, kas see ikkagi nii on. Me võime olla pahased, aga me laseme sellest lahti ja korrigeerime enda sees hetkelist emotsiooni.

Susan David räägib ka iha poolest. Kui miski on väga mõnus, siis on mul soov kogeda seda veel ja veel, kuigi kasu ja kogemus on ainult lühiajaline ja pikas vaates see hävitab mind. Näiteks toob ta katse hiirtega, kes kurnasid ennast surmani, kui said ise valida, kas manustada toitu või kokaiini. Hiired valisid ikka ja jälle kokaiini, kuni surid. Nii leiame end näiteks sotsiaalmeedias nagu Facebook, Instagram ikka ja jälle ekraanil uudisvoogu rullimas - kuigi meile olulised ja elule tähenduse andvad väärtused ja eesmärgid võivad olla seotud hoopis muude tegevuste, väljakutsete või ülesannetega.

Tõde on aga see, et oleme inimesed - nii imeliste võimetega aga ka puudustega. Ja me võime lubada endal olla inimesed. Meis on suutlikkus julgeda kogemustega kohtuda ja olla avatud ning neid vastu võtta nii nagu nad on. Ja samal ajal on meis olemas ka reaktsioonid nagu soov vältida, kaanetada, haududa, mitte arukalt ja läbikaalutult toimetada. Ja seda tuleb ka tunnistada. Ma võin end lepitada sellega. Nii lihtne see ongi, ja ometi ei ole seda kerge teha. Näiteks on ka Sigmund Freud öelnud, et inimene ei peaks püüdma kõrvaldada kõiki oma kompleksusi, vaid selle asemel nendega kooskõlas ja vastavuses elama. Samuti on humistliku psühhoteraapia koolkonna rajaja Carl Rogers rõhutanud, et tähelepanuväärne paradoks elus on see, et kui ma hakkan end aktsepteerima sellena, kes ma olen, on mul võimalik hakata muutuma.

Kuidas emotsionaalne paindumatus mõjutab tööga rahulolu? Kui palju me saame ise mõjutada oma olukorda tööl?

Töökeskkond muutub täna väga kiiresti - pidevalt on vaja uusi oskusi, teadmisi. Samuti ei ole täna enam nii, et inimesed töötavad oma elus vaid ühes valdkonnas või ametipostil. Oleme aina kiirenevas muutumises. Emotsionaalne paindlikkus on oluline, et kohaneda. Näiteks sellega, kui ülesanded ja eesmärgid, mis on püstitatud vajavad ümbertegemist. Seda võibtakistada meie sees olev jäikus, millega kaasneb mõte, et nüüd ma pean seda tegema. See osa meist, kes arvab, et ma ei tohi mingil juhul pettumust valmistada ja kui on mingi plaan pandud, siis tuleb siit raginal läbi minna. Susan David tsiteerib raamatus üht militaarjuhti, kes on rõhutanud, et ükski sõjaplaan püsib kuni kuni esimese lahinguni. On oluline valmistuda ja teha plaane, aga vajadusel neid uuesti läbi kombata ja korrigeerida, lähtudes sügavamatest väärtusest. Väsimus ei kao vahepeal kuhugi, aga kontakt väärtusega vajab uuendamist, et tegutseda kindla veendumusega.

Nii on ka tööl võimalus peatuda, hingata ning teadvustada sõbralikult pead tõstnud tuttavaid ebatõhusaid mustreid ning vajadusel hinnata uuesti, kuidas muutunud olukorras põhiväärtustest lähtuvalt uusi eesmärke püstitada. Eriti on emotsionaalne paindlikkus oluline juhtidele. Tunnustatud tõenduspõhise juhtimisprogrammi looja ning üks tänastest organisatsiooni arengu arvamusliidritest Rasmus Hougaard rõhutab, et tänases maailmas, kus inimesed otsivad tööalaselt mitte ainult leiba lauale, vaid eneseteostust ning tähenduslikku elu - on parimad juhid on väga head olukorra ja inimeste teadvustajad, on kaastundlikud ja isetud.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: