Arvamus

Kiirusest võiks loobuda

JAANUS KANGUR, KOOLITAJA

01. veebruar 2019, 10:34
Pärnu Tarneahelakonverents 2019 moderaator

Saamidel olla uskumus, et kui on väga kiire, tuleb pikali heita ja lamada nii kaua, kuni kiire möödas. Ühel mehel olnud kord nii kiire, et pidi kolm päeva lamama. Sääraseid lugusid ja vanasõnu võib leida paljudest teistest kultuuridestki.

Mingi tõde peab selles idees siis olema. Mis see võiks olla ja kas sellisest rahvatarkusest, mis sobib ehk agraarühiskonda, on kasu ka info- ja tehnoloogiaühiskonnas?

Ilmselt oleme kõik kogenud, kuidas kiirustades muutume ebatäpseks, kohmakaks ja saamatuks. Võib juhtuda, et kiirustades kulutame harjumuspärastele tegevustele rohkem aega kui rahulikult toimides. Võib olla on kiirus ja kiirustamine üldse eksitavad mõisted, sest lõppkokkuvõttes pole oluline kulutatud aja hulk, vaid tehtud asjade hulk ja kvaliteet.

Aja, nii nagu ka raha puhul on ilmselt mõistlik rääkida kuluefektiivsusest. Ajajuhtimise spetsialistid soovitavad seetõttu head kavandamist, et tegevused oleksid järjestatud vastavalt prioriteetidele, ning energiavaru arvestamist, et iga soorituse hetkel oleksime parimas vormis. S.Covey’l on lugu mehest, kes möödub inimesest, kes saeb käsitsi jämedat puud. Saagijal on särk higist märg ja liigutused töntsiks jäänud, aga saetud on alles üsna vähe. Mööduja küsib, kuidas läheb. Saagija: “Mitte eriti hästi, saag on nüri”. Mööduja pakub välja, et võiks siis ju saagi teritada. Saagija vaatab talle õnnetult otsa ja kurdab: “Ei ole aega, saagida on vaja.”

Asi on efektiivsuses

Olgu isiklikus elus või ettevõttes, küsimus pole mitte kiiruses, vaid efektiivsuses. Kas iga meie liigutus, iga ettevõtmine on tehtud maksimaalse energiaga, maksimaalse tõhususega? Kas iga meie kasutatav saag on piisavalt terav, et võimalikult vähese vaevaga vajalik puu ära saagida. Kui võtame eesmärgiks kiiruse, ei pruugi tulemus olla ajasäästlikum kui mitte kiirustades. Efektiivsust taga ajades on tulemus igal juhul parem.

Võiks arvata, et vahet ju pole, kuidas asju nimetame, peaasi, et aru saame ja tulemuseni jõuame. Tuleb välja, et võib olla lausa saatuslik vahe. Harrastuskeeleteadlane B.L.Whorf oli elukutselt tuleohutuse insener ning leidis enda töös, et paljud õnnetused sündisid just ebaõnnestunud sõnastustest, kas hoiatussiltidel, tuleohutusjuhenditel või suulistes korraldustes. Sõnastus määrab maailmataju, keel kujundab meelt. Seepärast võiks enam pöörata tähelepanu aja tõhusale kasutamisele ning loobuda kiirusest.

Toetajad:

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Privaatsustingimused

Iganädalane valik juhtimisartikleid Sinu postkastis!

Jälgi Konverentsid.ee-d sotsiaalmeedias: