12 mai 2016

Mida õpetavad kaheksandikud juhtimisest?

Foto: Pixabay

Ott Oja on müügijuhi ametist läinud Noored Kooli programmi kaudu matemaatikaõpetajaks Kehra Gümnaasiumisse. Ta kirjutab oma loos õpetamise ja juhtimise seostest.

Olen ärritunud, endast väljas. Vaid hetk tagasi laabus kõik hästi, ning nüüd äkki öeldakse mulle, et „see pole võimalik“ või „seda me ei oska“? Valitseb täielik paanika. Plaan A kukkus kokku, aga plaan B puudub. Parema idee otsimise asemel raiun samaga edasi ning lõpuks teen pool tööd ise ära. Kord püsib ainult läbi minu närvilise enesekehtestamise. Kaheksanda klassi matemaatikatunnist on saanud katastroof.

Olin õpetaja olnud vaevu kuu aega ning ootamatult muutusin üheks tunniks kurja õpetaja stereotüübiks. Hoidsin kurja häälega tunnis korda ning kamandasin õpilasi tööle, rikkudes nii kõiki põhimõtteid, mis mul ametisse asudes olid. Löödult läksin päeva lõpus koju, et mõelda: „Mis läks valesti? Mis nüüd?“.

Vaatame indiviidi

Noored Kooli programm viis mind mõne kuuga ärimaailmast klassiruumi ning oma heameeleks avastasin, et suures osas kattuvad läbivad õppekasvatuse filosoofiad kaasaegsete trendidega töötajate juhtimises, motiveerimises ja jõustamises. Kuid pedagoogika õpe tõi ka esile juhtimiskirjanduse ühe räigema üldistuse: läbivalt eelistatakse näha töötajaid kui üht homogeenset gruppi, paremal juhul jaotatakse neid stereotüüpsetesse alamgruppidesse. Soovitakse väärtustada iga kollektiivi liiget, kuid siiski ignoreeritakse nende individuaalsust. Õpetaja aga peab suutma märgata iga õpilase eripärasid ning mõistma, kuidas neid eripärasid erinevates olukordades rakendada – vaid nii suudab ta tagada produktiivse töökeskkonna, kus õpilane saab välja elada oma potentsiaali. Juhtimisteoreetikud aga eeldavad kõigilt töötajatelt sarnast taset ja suhteliselt sarnast reaktsiooni erinevatele stiimulitele.

Üks populaarsemaid motivatsiooni ja produktiivsuse tõstmise meetodeid on vastutuse ja autonoomia andmine allapoole, seda seostatakse töötajate suurema omanditunde ja uhkusega oma töö suhtes. Pedagoogikas aga on tuntud repliik „kui õpetada keskmisele, siis poole klassi jaoks on tempo liiga aeglane ja poole jaoks liiga kiire“. Töötajate motiveerimisel kehtib sama loogika ning liikudes ettevõttes suurema autonoomia poole tunnevad sellest ühed töötajad suurt vabadust ja pingelangust ning teised rõhuvat stressirohket survet. Potentsiaalset võitu produktiivsuses jääb takistama sama õpetamise põhimõte: andes autonoomiat vastavalt keskmise töötaja võimetele on see poolte jaoks liiga palju ja poolte jaoks liiga vähe. On veel suur hulk indiviidi omadusi, mis mõjutavad produktiivsust ning kui eeldame, et meie inimesed on alati sarnasel tasemel siis laseme nende nõrkustel hoida neid välja elamast olemasolevaid tugevusi. Organisatsiooni jaoks jääb saavutamata potentsiaal, mis inimestel oleks pakkuda.

Minu katastroofiline matemaatikatund sai oma alguse eeldusest, et seni julgelt sõna võtnud ja vastanud õpilaste oskused laienevad ka ülejäänud klassile, kuid eksisin. Hüpates julgelt veelgi keerulisema ülesande kallale, juhtisin meid tupikusse kust ei osanud välja tulla. Nüüd, lähenedes esimese õppeaasta lõpule, olen palju edasi arenenud: olen tuttav oma õpilaste peamiste eripäradega, oskan paremini nende järgi planeerida ja neile reageerida. See tähendab, et iga õpilase motiveerimises pean arvestama tema motivaatoritega ning tema suutlikkusega teha üht või teist tüüpi tööd – mitte lihtsalt üleüldiselt vaid ka päevast päeva. Kuigi täiskasvanud professionaalidelt eeldatakse suuremat kohanemisvõimet kui põhikooli õpilastelt, siis see eeldus võib olla eksitav. Pealegi on üks 16-aastane pidanud kohanema kogu oma elu, samas kui keskmine tööinimene elab juba pikemat aega argirutiini.

Tajume vajadusi

Mõni päev tulevad õpilased klassi ja ruum täitub hetkega tülpinud väsimustundega. Esimest korda kui seda kohtasin jooksis planeeritud tund kiiresti rappa – klassi poolt vaatasid vastu vaid tuimad pilgud. Nüüdseks juba teadsin, et plaan tuleb kiirelt ümber mõelda. Panin käest kriidi, tõmbasin klassi ette tooli ja maha istudes küsisin: „Kuidas läheb?“. Äkitselt muutusid õpilaste pilgud ning klassis tõusis eluvaim. Järgmised 15-20 minutit avas seni minu eest varjus olnud õpilaste igapäevaprobleemid, mis ei olnud küll otseselt seotud minu tundidega, kuid väga tugevalt mõjutasid mu õpilasi. Olin veetnud nendega päevast päeva mitmeid tunde, kuid võttes aja maha ja rahulikult suheldes sain õpilastest veerandtunniga teada rohkem, kui kogu senise õpetamise aja peale kokku. Tunni teises pooles saime taas ette võtta matemaatika ning nüüd olin ka võitnud õpilaste tähelepanu ja koostöö.

Oleme selliseid „muretunde“ teinud antud klassiga veel ning kasvanud üksteise mõistmisega on märgatavalt paranenud meie koostöö. Nähes õpilaste suhtumist kujundasin tunni ümber vastavalt sellele – säästsime üksteise närve ja võitsime produktiivsuses. Kahjuks olen näinud juhte, kes lasevad just enda tujudel määrata, mis meeleolus tööpäev kulgeb. See tekitab kollektiivis pingeid, tapab usalduse ja produktiivsuse.

Väärtustame tagasisidet

Õpetajaks olemine on mulle kõige rohkem õpetanud leidma õpivõimalusi. Näen oma vigades arengu-, mitte häbikohti. Läbi selle õppeaasta on mitmed inimesed käinud vaatlemas mu tunde, et aidata leida neid arengukohti, kuid kogenud ekspertidest palju rohkem on mulle õpetanud õpilased. Nende vahetute emotsioonide pealt on väga kerge aru saada, kas tänane tund õnnestus või mitte. Selle tagasiside pealt saan otsida võimalusi enda lähenemiste täiendamiseks ning juba järgmine päev paremini proovida. Õnneks on õpilased ka väga andestavad ning iga päev on uus võimalus alustada puhtalt lehelt, et olla homme parem juht ja õpetaja kui olin täna.

Oma katastroofilise tunni järel mõtlesin pikalt, kuidas edasi minna nüüd, kui olin rikkunud neid põhimõtteid, millega ametisse asusin, ja olnud õpilaste suhtes selgelt ülekohtune. Otsustasin sellest leida õpikoha õpilastele ja endale. Järgmine päev alustasin tundi klassi ees vabandusega, selgitasin, mis oli juhtunud ning et mõistan oma käitumise hukka. Sain nii olla aus nii õpilaste kui iseenda ees, kuid kõigele lisaks näitasin, et inimesed on ekslikud ning oma vigu tuleb tunnistada ja vajadusel ka julgelt vabandada. Kasutades tagasisidet ja eksimusi õpivõimalusena avaneb iga inimese ees väärtuslik ressurss enesearenguks, edukas juht kasutab need võimalused ära, et viia ennast ja oma töötajaid selle abil edasi.

Seoseid õpetamise ja juhtimise vahel tunnustab ka selleaastane Pärnu Juhtimiskonverents “Juht kui õpetaja”, kus praktikud äri- ja haridusmaailmast kogemusi vahetavad.

Tagasi Kooli kaudu on juhid oodatud külalistunde andma ja oma tulevaste töötajatega tutvust tegema.

 

Pärnu Juhtimiskonverents toimub 19.-20. mail Pärnu Kontserdimajas. Vaata lisainfot siit.

Jaga lugu:
Seotud lood
KONVERENTSID.EE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Pärnu Konverentsid.ee toetajad:

Liina Leiten
Liina LeitenKonverentsid.ee juhtTel: 51 84 004