Raimo Ülavere • 15 august 2016

Raimo Ülavere: andekuse geeni puudumisest ehk kuidas ennast tippu viia

Foto: Raul Mee

Rohkem harjutamine ei muuda sind paremaks, kui oled juba jõudnud mugavustasemele, kirjutab koolitaja ja coach Raimo Ülavere oma blogis.

Kui sul oleks vaja minna arsti juurde ja sul on valida – kas lähed arsti juurde, kes on töötanud omal alal 10 aastat, või siis paned aja kinni teise arsti vastuvõtule, kes on töötanud 5 aastat – siis kumma juurde läheksid? Tavamõistus ütleb, et mida pikem kogemus, seda parem arst. Ja ometigi on suur tõenäosus, et sellisel puhul oled valinud kehvema arsti.

Anders Ericsson on tänapäeval mees, kelle tööd teavad tänapäeval kõik, kes motivatsiooni, andekuse, talendi temaatikasse vähegi sisse vaatavad. Näiteks, oled kuulnud nn 10 000 tunni reeglist – selleks, et saada milleski päris heaks, pead tegema selle nimel tööd 10 000 tundi? See on tuletatud Ericssoni eksperimentidest (ja Ericssoni enda sõnul ei ole kaugeltki nii ühene ja lihtne “reegel” nagu seda kirjeldatakse). See ja palju muud on kirjas tema napilt mõni kuu tagasi ilmunud raamatus “Peak”, mis võiks huvi pakkuda sportlastele, treeneritele, muusikutele, lauljatele ja kindlasti ka juhtidele ning organisatsioonides personali teemadega tegelevate inimestele. Soovitan väga raamatut kõigile, kes tunnevad huvi, kuidas omal alal tippu jõuda.

Andekuse geeni pole olemas

Ericssoni peamine väide on midagi sellist: sellist asja nagu andekuse geen pole olemas (PS! ka selline asi, nagu absoluutne kuulmine muusikas, on arendatav. Ja Mozart ei sündinud mingi salapärase geeniuse geeniga.). Pole olemas ka mingit üldist “tahtejõu” geeni – et mõnedel inimestel on loomu poolest rohkem tahtejõudu kui teistel. Tippusid eristab n-ö maistest tegijatest kaks asja – tehtud töö maht ja see, kuidas nad harjutavad, õpivad, arenevad, väidab Ericsson tuginedes oma kolmekümneaastasele eksperimentidest, uuringutest ja analüüsidest pungil kogemusele.

 

Kuidas inimene uusi oskusi õpib

Enne kui jõuda selleni, mida tähendab tähenduslik harjutamine (see on see, mis Ericssoni sõnul tippu viib), tuleb kirjeldus sellest, kuidas me tavapäraselt uusi oskusi omandame. Hoiatan ette, see on kahetsusväärselt tuttav enamikule meist.

Kokkamise, tennisemängu, ent ka müügikõnede tegemise ja programmeerimise ja tegelikult ilmselt iga uue oskuse puhul järgime me üsna sarnast mustrit. Meil tekib (või meis tekitatakse) idee uuest oskusest. Ehk meil on tahtmine ära õppida mingi uus tegevus. Siis kogume-saame mõningat juhendamist – kas vanemalt kolleegilt, treenerilt, internetist, raamatust – ja õpime tegevuse tegemise tasemeni, kus liigutused-tegevused muutuvad pea automaatseks. Kus ei pea enam liiga palju mõtlema, kus nii eest- kui tagantkäe löök tulevad üsna kerge vaevaga, kus müügikõne tegemine tuleb nagu muuseas. Ja see on täitsa okei, sellisel moel oleme ära õppinud enamiku asju oma elus.

Kuidas areng peatub

Ent sellega kaaasneb üks väga oluline asi - oma mugavustasemele jõudmisel, kui tunneme, et oleme asja n-ö “ära õppinud” – me lõpetame arenemise. Ja see, et mängime tennist või programmeerime üha rohkem ja rohkem, ei ole tegelikult areng. Õigemini me ei muutu paremaks ehk rohkem ja rohkem harjutamist ei võrdu kaugeltki alati paremaga. Meil on sageli illusioon vastupidisest – 20 aastat autot juhtinud inimene on kindlasti parem juht kui 5-aastase staažiga juht, või 30-aastase staažiga õpetaja on parem kui 5 aastase kogemusega õpetaja. Ei pruugi olla. Isegi vastupidi, Ericsson väidab uuringutele tuginedes, et kui inimene on jõudnud n-ö vastuvõetavale tasemele, on asja “ära õppinud”, siis reeglina ta lõpetab arenemise ja kümned lisaaastad arengut kaasa ei too. Pigem on see arengu, omal alal paremaks muutumise mõttes tühikäigul töötamine. Veel enam, see tühikäik võib tõenäolisemalt kaasa tuua hoopis tulemuse halvenemise – kuna väheneb ka keskendumine ja sisuline töö.

Kuidas sa harjutad?

Ent mis on siis need asjad, mis inimesi oma valdkonnas, erialal tippu on viinud. Alustades veidi triviaalse punktiga – tipptegijad lihtsalt tegelevad teema, oma oskuste arendamise, õppimisega ajaliselt rohkem. Ja mitte natukene rohkem, vaid vahe on kordades. Üleöö edulood võtavad tavaliselt aega aastaid. Ent nagu öeldud, aeg pole kaugeltki see ainus ega ka määravaim eristaja. Oluline on see, kuidas ja mida sa harjutad. Mida siis tähendab tähenduslik harjutamine – see mis tippu viib?

1. Igal harjutamisel on konkreetsed, spetsiifilised eesmärgid

Muusikapala harjutades ei ole eesmärgiks lihtsalt “harjuta tund aega ja mängi läbi”, vaid “mängi pala läbi kolm korda järjest ilma vigadeta”. Või siis on sihiks mingi oskuse, lõigu, osa õppimine – sõnastatuna väikese, ent konkreetse eesmärgina. Näiteks teha täna 10 müügikõnet järjest mingi konkreetse sissejuhatusega. Harjutamise sessioonil peab olema eesmärk. Suur siht ja tulemus tuleb kokku väikestest konkreetsest eesmärkidest ja sammudest. Lihtsalt “käin jooksmas” inimesest tippmaratoonarit ei tee.

2. Tähenduslik harjutamine tähendab keskendumist

Tööd võib teha ka nii, et suurt ei pea mõtlema, kui juba liigutused selged on. Sageli me teemegi tööd või trenni või muud tegevust mõtlemata, sisuliselt kohal olemata. Autopiloodil, klapid peas. Ericsson väidab, et kohalolek, oma liigutustest, mõtetest, tegemistest teadlik olemine on absoluutselt vajalik, et toimuks areng.

3. Tähenduslik harjutamine sisaldab tagasisidet

Alati. Tagasisidet nii väljastpoolt (eriti kui inimene alustab mingi uue oskuse arendamisega), teistelt inimestelt, tööst-tegevusest endast (näiteks spordis lihtne mõõta, kui kiiresti jooksed või kaugele hüppasid), kui tagasisidet iseendale (mida tundsin, mida ma tegin teisiti jne).

4. Tähenduslik harjutamine tähendab mugavustsoonist välja minekut

See on vast see olulisim eristaja. Ja see ei ole reeglina lõbus, mõnus ja mugav. Mugavustsoonist väljumine tähendab millegi sellise tegemist, mida inimene pole kunagi varem teinud. Mõnikord või mõne uue asja tegemine olla ka kerge, mõnikord võib sattuda takistuste otsa, millest möödumiseks lahenduste otsimine on oluline osa tähenduslikust harjutamisest. Paljudel juhtudel pole lahenduseks “proovi veel kõvemini”, pigem on lahenduseks “proovi teistmoodi”.

5. Tähenduslik harjutamine on .. tähenduslik

See ei tähenda lihtsalt õpetaja, treeneri, ülemuse juhtnööride täitmist. Vaid tegija peab olema kohal ja panustama kogu naha ja karvadega ja tegema ka ise otsuseid ning valikuid, mis iganes aitab saavutada konkreetsele sessioonile seatud eesmärki.

6. Tähendusliku harjutamise edukus sõltub ettekujutuse kvaliteedist

Mida edukam on inimene, seda parem on ka tema terviklik ettekujutus edust, sellest, milliseid detaile, nüansse tervikpilt endas sisaldab. Ja millised on tema puudujäägid või tugevused tervikpiltiga võrreldes. Seega, mida tähendab ja kuidas näeb välja edu antud teemas, valdkonnas, alal.

7. Tähenduslik harjutamine vajab vundamenti

Vundament tähendab artikli esimeses pooles kirjeldatud “taset”. Selleks, et saaks mingit oskust arendada, peaks midagi ka juba olemas olema. Selleks et hakata ennast tipptegijaks arendama, peaks teadma, mis pidi tennises reketit käes hoitakse, mis tunne on reketiga eeskäe lööki teha ja mismoodi see mäng üldse käib. Ja sealt saab edasi asuda spetsiifiliste oskuste arendamisele. Või siis selleks, et tippjuht saaks eestvedamise oskusi arendada, peaks juhil olema juba juhioskused elementaarsel tasemel kasutusel (tõsi, juhi puhul on veidi keeruline öelda, mis need oskused täpselt peaks olema).

 

Kõik on võimalik, ütleb Anders Ericsson. Või vähemasti peaaegu kõik. Keegi meist pole sündinud “male“ või “viiuldaja” või “tippjuhi” geeniga. Ent enamik meist on rahuldunud “õppisin ära” tasemega ja mõned – väiksem hulk – on viinud ennast tähendusliku harjutamisega tippu. Kumba teha, on puhtalt meie enda valida.

 

Allikas: Raimo Ülavere blogi

Jaga lugu:
Seotud lood
KONVERENTSID.EE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Pärnu Konverentsid.ee toetajad:

Liina Leiten
Liina LeitenKonverentsid.ee juhtTel: 51 84 004