Marko Lepik • 2 veebruar 2021

„Suheldes võõrastega“ – empaatilistele ei soovita

Vaikimisi eeldus, et inimesed räägivad tõtt ja see peegeldub nende käitumises, võib üsnagi õõvastavate tulemusteni viia, tõdeb meeskondade emotsionaalsete oskuste koolitaja Marko Lepik.  Foto: Edmunds Brencis

Malcolm Gladwelli kuues raamat osutab elu hõlbustavate kognitiivsete otseteede puudustele. Raamatu fookus on aususel, valetamisel ja sellel, kui häbitult kehv petu märkaja enamik meist on.

Vaikimisi eeldus, et inimesed räägivad tõtt ja see peegeldub nende käitumises, võib tema õõvastavate lugude näitel osutuda hukutavaks lõksuks. Selliseks, mis teeb meist häbitult kehvad valetamise märkajad.

Olgu lugeja hoiatatud, et „Suheldes võõrastega“ viib üsnagi hämaratele teedele pilastamisest, politseivägivallast, spioonidest, piinamistaktikatest, enesetappudest, kelmustest jne. Need lood on elust enesest ning mingil hetkel võib lugejal tekkida küsimus, kas jätkata või mitte. Lugude avanedes tekib veidi "Troonide mängu" tunne –⁠ mitmed neist on üsna graafilised. Iga järgneva õõvastava pala kasutegur on aga tõusvalt küsitav. Empaatilisemale inimesele ei soovitaks, keda aga krimkad köidavad, võib öelda, et autor on saanud hakkama põnevust pakkuva teosega.

Esimeste killas on kurikuulus lugu ühe mustanahalise naise auto kinnipidamisest, järgnevast konfliktist ja selle tipuna kinnipeetu enesetapust arestimajas. See tõstatab Black Lives Matteri liikumise ja viimastel aastatel USA politseile osaks saanud süüdistuse foonil küsimuse, miks politseinik käitus just nii. Teistegi lugude edenedes areneb edasi küsimus: kui hästi on politseinikul üldse võimalik talle antud suuniste, koolituste ja inimlike intuitsioonivigade taustal relvastatud tsiviilelanikkonnaga riigis selliseid olukordi ka tagantjärele rahuldavaks hinnataval viisil lahendada?

Raamat: Suheldes võõrastega

Autor: Malcolm Gladwell

Lehekülgi: 368

Kirjastus: Äripäev

Loe näidislehekülgi siit.

Raamatu põhitees – me hindame üle ausa käitumise sagedust ega suuda valetamist liiga sageli ning pikalt uskuda – joonistub üsna varakult välja. Tekib küsimus, mis on raamatu ülejäänud, võrdlemisi ebameeldivate lugude peamine eesmärk. Troonidemängulik meelelahutus?

Raamat toob näiteid, kus võimuesindajad, mõne ülikooli juhtkond või avalikkus laiemalt on võimetud hindama objektiivseid tõendeid, kui kahtlustatava käitumine ei klapi ootuspärasega. Eeldatakse, et ausal inimesel on teatav ennustatav olek. Kes hälbib, valetab. Kes mitte, räägib tõtt. Seda sõltumata tõenditest. Nii loemegi süütult vangi ja meedias hukka mõistetutest ning sellest, kuidas vanemad ei usu, kui lapsed neile arglikult tunnistavad, et keegi lähedane neid kuritarvitab.

Gladwelli seekordne teemapüstitus jääb ajakajaliseks. Pole kindel, kas raamat pakkus lisaks niigi tuttavale ebamugavustundele, et me ei saa alati oma mõistuse lihtsustusi 100% usaldada, ka lootusenooti. Kas see on peegeldus suuremast masendavast tõest või lihtsalt kohast, kuhu autor nende lugude põhjal ise jõudis, ei tea.

Jaga lugu:
KONVERENTSID.EE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Pärnu Konverentsid.ee toetajad:

Liina Leiten
Liina LeitenKonverentsid.ee juhtTel: 51 84 004