Keit Ausner • 11 jaanuar 2019

Rännakul sai kinnitust see, kui palju loeb õigel hetkel hea sõna

2017. aastal otsustas restoraniäris tegutsev Kristjan Peäske, et tahab hetkeks juhtimiskarussellilt maha astuda ning võttis ette 200-kilomeetrise rännaku Camino de Santiago radadel. Tegemist ei olnud niisama rännakuga, vaid kogemuskoolitusega, mis toimus Põhja-Hispaanias, enam kui tuhande aasta vanusel palverännaku teekonnal.

Krstijan Peäske  

"Ma arvan, et ma ei erine väga paljudest teistest inimestest, öeldes avameelselt, et me oleme kõik sõltuvad nutiseadmetest ja juhina ka sellest dopamiini laengust, mida saavutamine ja probleemide lahendamine meile annavad. Mis tähendab, et kogu ärkvelolekuaja töötame tegelikult režiimil, kus adrenaliinitase on suhteliselt kõrge. Üpris keeruline on sellest välja tulla ja proovida end ümber lülitada rahulikumasse režiimi, kus oleks võimalik tajuda maailma enda ümber ja tunda mõnu lihtsalt olemisest. Sellisesse seisundisse on ennast raske sundida, sest töömelu on põnev ja meie eluga nii tihedalt seotud, et raske on sellest eemal olla,“ räägib Kristjan.

Aira Tammemäe Camino de Santiago juhtimiskool viis Kristjani 2017. aasta maikuus traditsioonilise klassiruumi asemel Põhja-Hispaaniasse rändama. „Camino juhtimiskoolitus kõnetas mind juba sellepärast, et see pakkus võimalus saada 10 päeva aega iseendale, ilma ühegi välise segajata. Tegin lausa teadliku otsuse lülitada oma telefon selleks ajaks välja, et saada sellest kogemusest maksimumi,“ ütleb ta. „Paljudel tekib kindlasti küsimus, et minul ei ole see võimalik, ma lihtsalt ei saa olla kõigest eemal. Ma olen ka tavapäraselt see, kellel ei ole võimalik eemal olla. Isegi puhkustel teen enamasti ikkagi õhtuti tööd ja olen oma meeskonnale kättesaadav, sest olen seda alati pidanud väga oluliseks väärtuseks. See kogemus õpetas, et maailm saab väga hästi ilma sinuta ka hakkama ja asjad toimivad normaalselt isegi siis, kui sa ei ole koguaeg kursis, mis täpselt toimub.“ Ta on veendunud, et teiste inimeste juhtimiseks peab inimene olema ennekõike suuteline juhtima iseennast.

„Sellises vormis asja ei ole kindlasti mõtet Eestis teha. See tunnetus, et ma olen täiesti uues keskkonnas, kõnnin võõrastel ja samas ajaloolistel radadel, maagiliste mägede vahel, on selles mõttes vabastav, et sa oled niivõrd teistsuguses kultuuriruumis, et see kisub su endasse. Kui me oleksime sellel rännakul olnud näiteks Tallinnast 50 km kaugusel, oleks juba emotsionaalselt palju raskem lasta lahti töömõtetest ja olmeprobleemidest.“

„Elu on sellel teekonnal heas mõttes väga askeetlik. Olime päris palverändurite radadel, ööbisime albergue’des ja hügieenitingimused on sellised nagu nad on, pigem on rõõmustav kui neid üldse on. Selline askeetlikus on maailmapildi jaoks väga hea! Sul on kaasas ainult 8-kilone seljakott ja muud sa sel hetkel maailmas ei vajagi.“

Kristjani sõnul ei olnud selle kogemuse võlu mitte ainult rännak, vaid ka erinevad väljakutsed, mida sel teekonnal lahendatakse. „Ühelt poolt on see kõndimine iseendaga, teiselt poolt jälle võimalus saada kõrvaltvaatajate peegeldusi sellele, kes sa inimesena oled.“ See teekond õpetab, mida kohalolek tähendab ja kuidas võtta maha autopiloot, millega inimesed on harjunud läbi elu sõitma. Tavaelus ei pruugi 10 päeva olla pikk või oluliselt mõjus periood, kui aga muuta ära harjumuspärane ruum ja aeg, saavad ka need 10 päeva sootuks teise mõõtme. „Juba kolmandaks päevaks olin täielikult selle kõige sees, seda võimendas otseloomulikult kogu grupi emotsioon. Kui teeksid seda üksinda, oleks ka see kindlasti põnev kogemus, aga see, et kogu grupp teeb koos samu ülesandeid ja saab samu saavutusi, tekitab selle 1+1=3 efekti.“

Grupis oli 10 omavahel täiesti võõrast inimest, kuid teekonna kogemine ja erinevate harjutuste tegemine võõrastega oli Kristjani sõnul pigem positiivne kogemus. „Kui sa inimest tunned, pead sa hakkama valima mida sa räägid. Kui oled selleks teekonnaks piisavalt küps, on see isegi egoistlikult hea, kui sa ei püüa jätta endast koguaeg võimalikult head muljet, vaid avad ennast täpselt sellisena nagu sa oled.“

200-kilomeetrine matk Kristjanit ei hirmutanud. Ta ütleb, et 20-30 kilomeetrit päevas on normaalse tervise juures kõigile jõukohane, lihtsalt tuleb arvestada sellega, et varustus peab olema korralik. „Minu matkageen sai Camino rännakul korralikult ellu äratatud ja olen peale seda mitmel korralikul matkal käinud,“ tunnistab Kristjan. „Need esimesed 2-3 tundi on matkamisel minu jaoks ehk isegi kõige ebakütkestavamad, sest siis on keha ja meel veel kahe maailma vahel, aga kui oled juba 6-7 tundi matkanud, siis saad aru käimise meditatiivsest jõust ning oled iga sammuga järjest rohkem kohal“.

Rännakul seistakse vastamisi igasuguste katsumustega. Näiteks oli grupis neid, kellel läksid jalad juba esimestel päevadel katki. See on väga raske olukord, sest villis jalad muudavad kõndimise valulikuks. Vahetevahel tuli ette ka seda, et mõnel grupiliikmel sai jaks otsa.

Kristjan räägib, et seda, kuidas grupp aitas selle inimese tagasi teele, oli väga huvitav jälgida „Esiteks oli põnev jälgida seda sünergiat, mis inimeste vahel tekkis ja teiseks nägi ka see inimene ise, kui palju on tegelikult temas veel energiat edasi minna,“ ütleb ta.

See on ka üks juhtimistarkustest, mille Kristjan endaga kaasa võttis – hea sõna viib raskes olukorras kaugemale, kui parastamine. „Mina õppisin juhina päris mitmes olukorras tänu sellele, et ma jälgisin teadlikult, kuidas minu käitumine gruppi mõjutab. Jälgisin näiteks seda, kuidas õigel hetkel positiivne nali või innustamine grupile mõjub. Väga huvitav saada teadlikuks sellest, milline on minu käitumise roll grupi meeleolu loomisel,“ tõdeb ta. „Olin juba enne rännakut veendunud positiivse juhtimise õiges valikus ehk juhtimises läbi eeskuju. Sel teekonnal sai see kinnitust, kui palju tegelikult hea sõna õigel hetkel loeb - see võib panna mägesid ületama. Kõik need peegeldused on sel teekonnal väga palju kiiremad ja ehedamad, mis tõttu on neid õppimismomente päris palju. Tajud väga kiiresti enda sõnade ja olemuse tagajärgi.“

Üks mõjusamaid mälestusi on Kristjani jaoks viimastel päevadel tehtud peegeldamise harjutus, „See oli harjutus, mille käigus said kogu grupi liikmetelt väga ausa peegelduse enda kohta ja selle kohta, millise mulje sa selles meeskonnas oled kogu rännaku jooksul jätnud. Ausa tagasiside andmise oskus on midagi, mida mõnes on vähem ja mõnes rohkem. Ma tahaks loota, et kogu see rännak õpetab rohkem olema aus nii iseenda kui ka teiste suhtes. Ausus muidugi ei tähenda ebaviisakus, vaid läbimõeldud konstruktiivset peegeldust ja oluline on ka sellest aru saada, et see ei ole kunagi maailma nägemus, vaid ühe inimese arvamus.“

Kristjani jaoks olid kõik need 10 päeva antropoloogilises mõttes väga põnevad. „Kui küsida minult, kes peaks sellisele rännakule minema, siis usun, et sellelt rännakult saavad kõige rohkem need, kes tunnetavad täna, et sellistel pööretel töötamine ei ole ei jätkusuutlik ega ka mõistlik. Sinna tasub minna siis, kui oled valmis endasse vaatama ja tahad siiralt võtta aega enda jaoks. Mina ei näe seda kui spirituaalselt rännakut, pigem läheb igaüks sinna erinevate küsimustega ja tõenäoliselt saab sealt ka vastuseid. Kui tahad näha peegeldust enda sisse ja otsid seiklust, kus see kõik on loodud heas mõttes mänguliselt sinu ümber juhtuma, siis on säärane kogemuskoolitus kindlasti hea valik. Minu sügav soovitus on leida see võimalus ja kui juba minna, siis proovida olla need 10 päeva täiesti kontaktivaba.“

Loe lisaksLoe lisaks

Tulekul

Camino de Santiago rännakut tutvustav hommikohv

Korraldaja: Äripäeva Akadeemia

Toimub: 22. jaanuaril

Üritus on kõikidele huvilistele tasuta, kuid eelnev registreerimine on vajalik.

Lisainfo camino.aripaev.ee

Jaga lugu:
Seotud lood
KONVERENTSID.EE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Pärnu Konverentsid.ee toetajad:

Liina Leiten
Liina LeitenKonverentsid.ee juhtTel: 51 84 004
Kaspar Kitsing
Kaspar KitsingReklaamimüügi projektijuhtTel: 569 549 79