Gerli Ramler • 22. jaanuar 2019
Jaga lugu:

Õppides jagama teistele tõde, õpime iseendale vähem valetama

Personaliuudiste ja Pärnu Konverentside korraldatud Koolituskonverentsil aasta koolitajaks 2018 valitud Alar Ojastu on enda sõnul eelkõige uudishimulik õppija ning alles seejärel koolitaja ja inspiratsioonikõneleja.

Alar Ojastu  Foto: Raul Mee

Rääkisime temaga koolituste arengust ja tulevikust, inimeste motiveerimisest ning sellest, kuidas Alarist üldse koolitaja sai.

Alari sõnul valdas teda tiitlit pälvides suur ja sügav rõõm. “Ma ei olnud tänavu tiitlite jagamisele üldse mõelnud. Olin Rootsis koolitusel ning kui õhtul enne magamaminekut e-kirja avasin ja uudist lugesin, tekitas see tõesti hea tunde,” meenutab ta.

Aasta koolitaja tiitlit anti välja neljandat korda ja Ojastu sõnul on ta olnud varasemalt isegi veidi pettunud, et teda pole ära märgitud. “Olin mõelnud, miks mind tähele ei panda – kas turundan end valesti või mis on puudu? Sel aastal unustasin teema täiesti ja nüüd valdas mind kahepidine tunne: ühelt poolt tundsin, et lõpuks ... ja teisalt mõistsin, et see on tunnustus väga paljudelt inimestelt, kes ütlevad mulle korraga aitäh. See on päris tänu, mis näitab, et teen õiget asja. Ja et viis, kuidas ma seda teen, on õige.”

Samas tunnistab Alar, et kui tema koolitust kui aasta koolitaja oma sisse juhatatakse, tundub see kohati isegi liiga suurejooneline. “Pean täheldama, et see võib tekitada teatud kontekstis ka arrogantsust. Kui on aga tegemist raske publikuga, annavad sellised tunnustused jõudu ja enesekindlust.”

Kuidas raske publikuga hakkama saada?

Asume kohe asja juurde ja uurime koolitajalt, milline publik on raske ja kuidas sellises olukorras hakkama saada. “Raske publik on see, kes ei tule sind kuulama, vaid tuleb oma tõde kuulutama ja koolitajat koolitama, need on inimesed, kes ei taha ise õppida ja on koolitusel täiesti valedel põhjustel.

Analoogina võiks tuua, et lähed kontserdile Ivo Linnat kuulama, ronid lavale ja küsid, et Ivo, kas sa võiksid diskot teha? No aga ära siis mine kuulama Ivo Linnat, kui tegelikult tahad diskot kuulata! Selline publik väsitab väga, sest koolitajana on vaja energiat, et anda edasi koolituse sisu, pead hoidma ruumi atmosfääri ja meeleolu ning siis pead veel kellegagi vaidlema.”

Selle vastu aitab tema sõnul, kui publiku seas tekib etlejale vastasseis ja ta hakkab ka teisi häirima. Ent samas kui kogu grupp on mõjutatud ühest negatiivsest liidrist, võibki olla koolitus rikutud, sest edasiliikumiseks on vaja gaasi, aga kui üks või mitu jalga on kogu aeg piduril, ei saa koolitus kuidagi jõuda välja planeeritud kohani.

“Nii nagu sünnipäevapidu ei olene ainult sünnipäevalapsest, vaid panustama peavad kõik külalised, on ka koolitusega – kõik osalejad ja koolitajad kokku loovad selle. Iga inimene, kes räägib-kuulab, mõjutab teisi inimesi ruumis. Näen kindlalt seda, et publik ise panustab koolitusse ja suudab selle ka rikkuda. Rikkumine näeb välja samamoodi kui kinos filmi vaadates hüppab keegi pidevalt ekraani ees ega lase kellelgi korralikku filmielamust saada.”

Läbi kahe pankroti koolitaja ameti poole

Alar oli vaid 18-aastane, kui alustas ettevõtlusega. Juba kolm aastat hiljem koges ta esimest pankrotti, mis oli ka üks põhjusi, miks ta sattus koolitusfirmasse Vain & Partnerid. “Tundsin, et pean kogemuse puudumist kompenseerima õppimise, lugemise ja mõistmisega, kuidas käib ettevõtlus, juhtimine, müük, teenindus,” räägib ta. “Võtsin 15 000 krooni õppelaenu ja ostsin Amazonist raamatuid. Lugesin aastaga läbi üle 100 äriteemalise raamatu ja ju see oli Peep Vainule atraktiivne, et ta mu tööle võttis. Tahtsin juba sel ajal väga ise koolitada, aga Peep arvas, et olen liiga noor ja mul on vaja rohkem kogemusi.”

Tänu raamatute lugemisele sai Alar väga hästi selgeks inglise keele. Samuti sai ta raamatutest oma mõtteid selgemaks: “Mõistsin, et kui oled juht, siis ongi raske. Üks on objektiivne raskus, sest sa ei tea, kust kümne päeva pärast töötajate palgaraha leida. Teine on subjektiivne sisemine negatiivne mina-keel: miks just minul nii raske on? See võtab ära väga palju teotahet ja esimeses ettevõttes sai mulle selgeks seaduspära, et ma ei tohi usku ja lootust kaotada ning pean suutma end igas olukorras edasi minema motiveerida.”

Suur soov õppida aitas müügikogemuseta noorel mehel Vain & Partnerites kahe aastaga ettevõtte parimate hulka jõuda. Ta luges ja õppis endale müügitöö selgeks ning ütleb tagantjärele, et kuna kallite koolituste müük on vahel isegi pool aastat aega nõudev protsess, sundis elu teda hakkama saama olukorraga, kus esialgu ei too pingutused midagi tagasi.

Sellega raskused veel ei lõppenud: 2007. aastal investeeris Alar miljon krooni Bulgaaria kinnisvaraturule, kuid arendaja läks masu tõttu pankrotti. Nii leidis mees end üleöö olukorrast, kus tal oli miljon laenu, igakuise intressiga 20 000 krooni, tagatiseks parima sõbra kodu .... “Olin 25-aastane ja kui inimene on selleks ajaks kaks korda pankrotis olnud, tekib mõttetu inimese tunne. Aga olin endaga juba nii palju tööd teinud, et kui mõnel õhtul oli tõesti elutahe kadunud, siis kogu varasem töö iseendaga aitas hoida end sel perioodil psühholoogiliselt tugevana. See ongi see uks, mis minust sai koolitaja.”

2008. aastal sattus Alar tööle ühte pankroti äärel olevasse restoraniketti. Ta nägi, kui palju sõltub selles äris teenindaja tahtmisest kliente teenindada ja neile head elamust anda, ent kahjuks oli see keerulise sisekliima tõttu raskendatud. Nii tekkis tal idee korraldada koolituse laadne asi. “Ma ei olnud kunagi klienditeenindaja olnud, aga tundsin, et saan jagada muid mõtteid – miks me tõuseme hommikul, miks me üldse neid asju teeme, mida teeme jne. Kõik, mis olin aastatega õppinud, läks nagu rusikas silmaauku! Oma tööd oskavat inimest ei takista head tööd tegemast mitte tema oskused, vaid see, et mõni päev lihtsalt ei ole tahet midagi teha. See teebki minu koolitused eriliseks: inimesed leiavad kaduma läinud tahte! Ehk et enne kui juhin või teenindan teisi, juhin ja teenindan ennast. See on oskus muuta oma meeskonna inimesed ettevõtlikuks iseendaga töötamise kaudu ja toetada neid igati.”

Koolitaja töö on nagu tippsport

Täna annab Alar keskmiselt neli koolitust nädalas, kuid leiab, et seda on liiga palju, sest introvertse inimesena ei jää tal aega omaette olla ja akusid laadida. Aldis ei ole ta ka väliskoolitustele. “Kuna käin vähemalt kaks kuud aastas ise välismaal õppimas, siis tean, mis tunne on lennujaamas elada. Olen otsustanud pigem mitte olla rahvusvaheline guru, kui et söön kuivanud lennujaamatoitu ja hingan lennujaama kehva õhku – selline elu veetmine ei ole minu jaoks. Sõita Eestis autoga teise riigi otsa, kuulata mõnusat muusikat ja vaadata ilusat Eesti loodust tundub mulle oluliselt inimsõbralikum.”

Ta nendib, et koolitaja töö on nagu tippsport – kurnav nii elule kui vaimule. “Mu koolituspäevad kestavad kümnest kaheksani, lisaks nädala sees kliendikohtumised, intervjuud-e-kirjad ja muu. Pärast koolituspäeva õhtul vanni minna ja muusikat kuulata pole minu jaoks kindlasti taastumine, vaid rahunemine ja esmaabi. Mu strateegia on jälgida hoolikalt oma und, see on kõige alus. Pigem jätan mõne sünnipäeva vahele, kui mul on vaja magada. Teine tähtis komponent on teadlik toitumine, et toitained tõesti aitaks mul taastuda. Kolmandaks igapäevane meditatsioon – selleta ma ei saa, ma ei suudaks ise selles tempos tegutseda.”

Kuna varem pole Alaril nii suurt töökoormust olnud, on ta juba otsustanud, et jätab edaspidi koolituste vahele pikema pausi. “Vajan nädalas üht päeva, mis on ainult minu päev hommikust õhtuni ja kus ei pea midagi tegema ning isegi mitte e-kirju vaatama. Viimastel kuudel on mul lihtsalt aeg-ajalt vabad hetked, aga sellest on vähe.”

Soov aidata inimesi nende teel edasi

“Mul pole ühtki koolitust, mille olen teinud turuvajaduse rahuldamiseks, vaid minu jagatavad teemad on isikliku õppeprotsessi tulemus. Olen ise ennekõike õppija, mis on mu lemmiktegevus: õpin mind ennast huvitavaid teemasid ning superäge on jagada seda infot ja oma kogemusi inimestele, kellel on samuti selle vastu huvi ja kes kuulavad uudishimuga. Aga ma ei viitsi inimestega vaielda ja ma ei taha kellegi maailma jõuga muuta! Kui saan kedagi tema teel inspireerida, on see minu jaoks piisav väärtus.”

“Kunagi lugesin üht toredat mõtet: ma ei räägi seda, mida ma räägin, et teisitimõtlejaid muuta. Ma räägin, mida ma räägin, et need, kes mõtlevad nagu mina, teaksid, et nad ei ole üksi,” ütleb Alar, lisades, et samas on ülimalt nauditav, kui koolitusele tuleb keegi, kes ei mõtle nagu tema ega vaja ka, et Alar mõtleks nagu tema. “See tähendab, et ta on avatud ja me võime mõlemad saada ahaa-elamuse! Olen väga tänulik, kui inimesed mõtlevad teisiti ja jagavad oma perspektiivi, laiendades niimoodi ka minu silmaringi. Aga on suur vahe, kas jagada perspektiivi või kuulutada tõde ... Tõekuulutajad demotiveerivad kogu meeskonda.”

Üks põnev teema, milles Alar end praegu täiendab ja plaanib varsti ka koolitusega välja tulla, on deliberately developmental organization (DDO) ehk tahtlikult arengule suunatud organisatsioon, kus rõhk on avatusel ja aususel. “Sellises ettevõttes kehtib kokkulepe, et kõik võivad kõiki korrale kutsuda, nii juht alluvaid kui ka vastupidi, sest juhid vajavad samamoodi korralekutsumist, et nad oleksid efektiivsemad,” selgitab ta. “Sama teemaga seondub ka tehnika nimega circling, mis aitab inimestel grupis rääkida üdini ausalt ka kõige raskematel teemadel. Õppides rääkima ausalt teistega, õpime ka iseendale vähem valetama. See on oskus, millest võidaksid kõik!”

Jaga lugu:
Seotud lood
KONVERENTSID.EE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Mida teevad parimad juhid teisiti?

Pärnu Konverentsid.ee toetajad:

Enimloetud
Liina Leiten
Liina LeitenKonverentsid.ee juhtTel: 51 84 004liina.leiten@aripaev.ee
Kaspar Kitsing
Kaspar KitsingReklaamimüügi projektijuhtTel: 569 549 79kaspar.kitsing@aripaev.ee