Kuigi Eesti ettevõtete juhtimiskultuur on kenasti arenenud, toetub enamik juhte siiski intuitiivsele kogemusõppele. Üksnes kuulmise järgi mängides aga suurtele lavadele ei jõua, nooti peab ka ikka tundma. „Juhi käsiraamat“ on justkui solfedžoõpik praktiseerivale juhile.

Kas sul on ka pidevalt tööl kiire ja kustutad kogu aeg mingisuguseid tulekahjusid? Mis siis, kui ma ütleksin, et sul on võimalik oma töönädalas 20% ehk 8 tundi aega juurde võita. Kas usuksid mind või arvaksid, et ma olen liialt optimistlik?

Selle vestlusringi kutsusin ma kokku tänu Äripäeva peadirektorile Igor Rõtovile. Nimel jalutas ta ükspäev kontoris töölaudade vahel – ta teeb seda pidevalt, st jalutab mööda kontorit – ja mind nähes hakkas uurima, mis mul selle coachingu teemaga toimub.

Ettevõtte kaks osakonda peavad tegema koostööd. Spetsialistid saavad üldiselt omavahel hästi läbi, juhid mitte. Samas on mõlema osakonna töötajatel komme erimeelsuste tekkimisel minna oma juhi juurde nö „kaebama“. Kui nii juhtub, võtab juht reeglina ühendust teise juhiga ning probleem paisub suuremaks, kui see algselt oli. Mõlema osakonna töötajad näevad oma juhti kui „kaitsjat“.

Üks juhiks kasvamise võtmeküsimusi on see, kuidas oma inimesi usaldada ja anda neile võimalus vastutada ja tegutseda, kartmata, et sellega olukorrast ülevaate ja kontrolli kaotad, kirjeldab oma kogemusi Elisa Tallinna piirkonna müügi- ja teenindusjuht Triin Tammemäe.

Kes pole veel kuulnud „hetkel kõige mõjukamast Lääne intellektuaalist“, Kanada kliinilisest psühholoogist ja psühholoogiaprofessorist Jordan Petersonist, siis see on tõenäoliselt jäänud truuks traditsioonilisemale ja kodumaisele meediale.

Mida paindlikum ja mobiilsem on töö, seda enam on vaja raamistikku, mille järgi töötatakse. Kui paberil on lihtne kõik komponendid toimivasse vormi asetada, siis päris töökeskkonnas on vaja süüvida detailidesse, võtta kogu protsess pulkadeks lahti, katsetada ja proovida.